ARVUSTUS | Pealiskaudne ja üllatustevaba spordisaade

 (8)
ARVUSTUS | Pealiskaudne ja üllatustevaba spordisaade
Gerd Kanter on üks "Areeni varjus" saatesarjas osalevatest spordisangaritestFoto: Ilmar Saabas

Sporditeemalise saatesarja „Areeni varjus" avasaates nappis üllatusi ning teemade käsitluses ei mindud süvitsi.

Kuuest osast koosneva ja Eesti Televisioonis näidatava saatesarja idee pole iseenesest halb - rääkida sellest, mis jääb tippspordi igapäevaste teemakäsitluste varju. Meenutada tundeid, mis valdasid sportlasi karjääri murdehetkedel, loobumisi ja elu pärast tippsporti ning rääkida asjadest, millest seni on vaikitud. Või mida pole küsitud. Esimeses saates paraku midagi sellist ei näinud.

Tänapäeva spordiajakirjandus on kaugel pelgalt sekundite ja sentimeetrite võrdlusest ning mängude kirjeldustest. Jah, tulemusi tuleb kajastada, kuid väga palju pööratakse tähelepanu telgitagustele: treeningud, probleemid, intriigid, rahalised võimalused, eraelu... Raske leida eestlasest tõelist tippsportlast, kelle persooni poleks leheveergudel risti ja põiki läbi nämmutatud ning kelle muredest ja rõõmudest poleks saanud mitmes erinevas variandis lugeda. Nende inimeste lood on teada. See, kuidas tippu tuldi, kuidas tipus oldi ja kuidas lahkuti.

Gerd Kanteri ülestunnistus sellest, et karjääri viimastel aastatel kippus kirg kaduma, Mart Poomi viimasest rängast vigastusest, Martin Müürsepa piinavat valu tegevates jalgadest, Jaak Mae tippkonkurentsist langemisest... sellest kõigest on kirjutatud ning rohkem kui ühe korra.

Vaatajate üllatamiseks, tulnuks minna lugudega sügavamale. Lasta inimestel rääkida, ennast avada ning juurde küsida. Võib-olla oli probleem ebaõnnestunud montaažis, kus vastajad vahetusid kiiresti, mis omakorda võimendas vastuste pealiskaudsust, võib-olla jäidki vastused lühikesteks ja edasi ei küsitudki - seda teavad vaid aate tegijad, kuid sügavamale ei mindud ning sellest on kahju. Sportlased olid ju nõus tulema ja rääkima.

Väga asjakohane olnuks kasutada tihti iroonilist suhtumist tekitavaid küsimusi „mis tunne oli" ja „miks". Üks asi on rääkida karjääri lõpetamisest just lõpetamise hetkel, teine asi aga mõned aastad hiljem. Möödunust rääkides on inimesel kergem end avada, valusatest asjadest räägitakse julgemalt. Haavad pole ju enam värsked ja avatud.

Kõik see ei tähenda seda, et sarja järgmisi saateid ei peaks vaatama. Eesti telemaastikul on sporditeemalisi saateid niigi olematult vähe. Seepärast tuleb kiita igat sellist katsetust. Pealegi on järgmistes saadetes jutuks uued teemad ning lisandub ilmselt ka uusi intervjueeritavaid. Jääb vaid loota, et nendes osades suunatakse sportlased sügavamale teemade sisse ning neil lastakse ekraanil rääkida.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare