Kinos jooksev korvpallifilm „Teel tippu” jättis mulle vägeva mulje! See on väga vahvalt tehtud ja hästi on esile toodud korvpallitreener Vladimir Kondrašini head omadused. Kõik see, mida ta mängijatega tegi ja mis „mürki” ta neile sisse söötis… Mulle kui treenerile läks väga korda just see, et tema puhul oli peamine positiivne suhtumine. Kondrašin ei terroriseerinud mängijaid, vaid andis neile võimalusi, kõik käis inimliku ja positiivse suhtumisega.
Raske on ütelda, kas tegelikult oli kõik nii, nagu filmis näidatakse, või panid režissöörid midagi juurde, et treener näiks ideaalsem. Kui pandigi juurde, siis õiget asja. See peaks olema kõikide treenerite jaoks õppefilm. Pole vaja rääkida, mitu meest on treeningul CSKA keskringis, vaid olla inimlik – see võidab, see on treeneri trump! Sa pead olema ka karm, aga see peab olema õige, südamest tulev karmus.
Tundsin ennast mitmes kohas ära, just selles mõttes, kuidas ta asju tegi. Ma pole Kondrašinit teadlikult kopeerinud, kuid mulle meeldis tema inimlik suhtumine. Filmi mõte ongi selles, kuidas on vaja hoolitseda mängijate eest inimlikult, mitte juhtida neid ainult käskude ja keeldudega. Sellepärast oli kogu meeskond tema eest väljas – koondis olümpiavõitjaks tulles ja Leningradi Spartak Nõukogude Liidu meistrivõistlustel mängides.
Kui mängija oli vaba, ütles Kondrašin alati: pane peale. See andis mängijatele tohutult enesekindlust. Isegi olümpiafinaalis, kui Aleksandr Belov pani lõpu eel mööda, ei hakanud ta sellest minutilisel mõtlemisajal rääkima. Kõik need väikesed üksikasjad viisid lõpuks meeskonna olümpiafinaali võiduni.
