Değirmen’i talu asub Türgi lääneosas, mitte väga kaugel Egeuse merest. Talu nimi viitab veskile ja farmi territooriumil on tõesti kunagi olnud vesiveski, selle suur hooratas rõõmustab restorani ilmestaval veesilmal rahvast veel praegugi.

Praegu jõuab vesi põldudeni küll kaasaegsel viisil, aga pumbata tuleb ikka. Ilma niisutussüsteemideta ei ole Väike-Aasias mõtet midagi kasvatada üldse üritadagi.

Değirmen on ökotalu, mis tähendab, et kemikaale ei kasutata ja nii palju kui võimalik, tehakse ära käsitööna. Kahjureid tõrjutakse bakteriaalse „biorelvaga“ – näiteks viinamarjaistandust tuleb sellega pritsida vegetatsiooniperioodil iga kümne päeva tagant. Tomatite kasvuhoonesse aga meid ei lastagi, et me kogemata ei laseks sealt välja liblikaid, kes on palgatud kahjureid tõrjuma.

Linnast ära maale

Değirmen’i ökotalu omanik Gürsel Tonbul.

Kui küsin talu omanikult, Gürsel Tonbul’ilt, et kuidas nii laia tegevusampluaaga ja ilma spetsialiseerumata on võimalik majanduslikult hakkama saada, selgitab ta, et edu aluseks on suuresti õigel ajal alustamine. „Eesmärk on kasvatada kõike, mis siin kliimas kasvab,“ täpsustab ta.

Riigi toetusi farmis ei kasutata. Midagi küll saaks küsida, aga seda on nii vähe, et Gürseli sõnul ei tasu selle nimel end bürokraatiaga vaevata.

Gürsel on tegelikult ametilt inglise keele õpetaja (ja senise reisi jooksul ka esimene ja ainus, kellega on võimalik selles keeles suhelda), põllumajandust on ta õppinud vaid vanaisadelt.

Nemad omakorda on pärit Balkani türklaste suguseltsist. Ehk see on üks põhjuseid, miks Gürsel on valinud euroopalikud väärtused. Türgis oleneb üsna palju konkreetse pere traditsioonidest ja piirkonnast, kuivõrd austatakse moslemitraditsioone. Naise roll on siin aga oluline olenemata sellest, kas ta kannab pearätti või mitte.

Gürsel on enesekindel ärinaine, kes siirdus õpetaja ametist turismindusse, mis sai hoo sisse juba 1970. aastatel ning oli 1990. aastateks oma hiilgeajas. Isegi niivõrd, et piirkonna maarahvas loobus toidutootmisest ning kolis ära linna, kus oli erinevate turismiteenustega võimalik kergemini elatist teenida.

See omakorda mõjutas kinnisvaraturgu – palju põllumaad tuli soodsa hinnaga müüki. Gürsel kasutas selle võimaluse ära. Praeguseks on maa nii kallis, et põllupidamiseks seda soetada ei jaksaks tema ega ükski teine edukas põllumajandusettevõtja.

Gürsel ütleb, et rikkaks ei saa põllumajandusega keegi, aga leiva saab lauale ning ka töölised ning nende pered on varustatud nii elatise ning sotsiaalsete garantiidega. Kasumit teenib ta tegelikult omaaegse turismibuumi ajal tehtud investeeringutega. „Rikkaks ei saa, aga niikaua, kui kätes ja jalgades on jõudu, jätkame,“ lubab Gürsel.

Teine eduka äri saladus on garanteeritud turg toodangule. Gürseli kaks täiskasvanud last talus praegu ei toimeta, nemad peavad linnas hotelle. Ja ostavad oma ema farmi mahetoodangut sealste restoranide varustamiseks. Toodangut müüad ka kõik suuremad ökopoed. Ja siis muidugi talu enda restoranid.

Mahetoodang kasvab mühinal

Muidugi pole see kogu tarbijaskond, igapidi sertifitseeritud ning erinevatel konkurssidel auhinnatud oliiviõli, hoidiseid, kastmeid, maitseaineid ja muid väärindatud tooteid hindavad nii koha peale farmi poodi sisse astujad kui ka kaugemad kunded.

Turism ja rahvaharidus iseenesest on samuti ettevõtte arvestatavateks tegevussuundadeks ja tuluallikateks. Kohati näeb talu välja nagu loomaaed – külalistele on kahe restorani vahele jääva raja äärde üles sätitud puurid, kus elavad eksootilisemad linnud ja loomad, lisaks ka muid atraktsioone nii täiskasvanutele kui lastele. Soovijad saavad hobuse, poni või eesliga sõita – varem kasvatati kabjalisi ka võstlushobusteks, nüüd see ei pidavat end enam ära tasuma.

Suurem jagu elukaid on aga siiski ametis tõsise tööga. Piimakari lüpsab 25-30 liitrit päevas looma kohta, lambad annavad liha ja villa, mille niitmiseks kutsutakse kohale võõrtööjõud, kes saagi ka endale realiseerimiseks saab. Teisisõnu, lambavillaga pole ka Türgis, nagu meilgi, suurt midagi peale hakata, aga nii saavad loomad naturaalmajanduse korras vähemalt liigsest kasukast lahti.

Põhirõhk farmis on aga taimekasvatusel. Suurimad pinnad on oliivisalu ja viinamarjaistanduste all. Tomatid, kurgid, paprikad, oad ja maitsetaimed sirguvad praegu kasvuhoonetes – neile sobiks ka avamaa, aga varju all valmib toodang kiiremini. Ühtegi umbrohuliblet ei paista – Merdi sõnul on see kõik järjekindla käsitöö tulemus. Kui aga teravili on põldudelt koristatud, mis Türgis juhtub juba mai keskpaigas, pannakse samad põllud köögivilja alla.

Parasjagu künnabki traktor ühele taolisele maalapile sügavaid vagusid. Maalehe reisisellide seas on ka kogenud põllumehi, kes saavad kohe aru, et kartuli jaoks on need vaod liiga sügavad. Nii ongi, meie giid Mert selgitab, et vaoharjale istutatakse tomatitaimed. Valikus on ka kõrvitsad, melonid ja teised köögiviljad.

Mahe teraviljapõld paneb aga uudistajad pead vangutama – Mert ütleb, et see on nisupõld, kuid rahvas tuvastab sealt ka otra ning kaera, looduslikke teraviljasarnaseid umbrohte, ohakaid ja kõike muud, mida taevaisa on heaks arvanud külvata. Kuidas terad sõkaldest eraldatakse, seda me teame, aga mil viisil erinevad terad omavahel ära sorteeitakse, see jääbki mõistatuseks.

Töödangu väärindamine käib nii palju kui võimalik koha peal. Veini kääritamine ostetakse teenusena sisse, aga muu tehakse farmi välköögis. Ka oliivõli jaoks on oma presse olemas.

Arhailise ilmega varjualuses podisevad elaval tulel hiiglaslikud vaskkatlad, kus keedetakse parajasti erinevatest mahladest kokku tummist jõujooki. Seitsme vilja segu keedetakse valmimiseks 40 minutit.

Eesruumis sorteerivad rahvariietes naised tunamulluseid rosinaid ning viinamarjalehti. See on üks põhimõtetest, et jäätmeid ei teki ja kõik kasutatakse ära – mis vähegi söödav, pannakse purki ja ülejäänule leitakse ka rakendus, kui mitte muuna, siis kütusena.

Töötajaid on talus põhikohaga 5, hooajalisi kuni 30. Sotsiaalse vastutustundlikkuse ilmutamiseks eelistatakse naisi – Türgis vaatatakse kohati naiste töötamisele ja selle kaudu iseseisvusele veel viltu.

Energia koha pealt tõdeb Mert, et kasutatakse üldisest võrgust tulevat elektrit. Plaan on aga panna püsti ka päikesepargid, et olla veelgi rohelisem.