Florida sündinud Neeli vanaema oli eestlanna, mistap otsustas sportlane kolida sinimustvalge lipu alla. Peamiselt paarismängule keskenduv ja antud arvestuses maailma edetabeli neljandasse kümnesse kuuluv 25-aastane tennistist kirjutas sotsiaalmeedias, et paarismängule pühendumisel on oma põhjus.

„Mul on autoimmuunne artriitiline seisund, mida nimetatakse anküloseerivaks spondüliidiks. Elasin aastaid läbi veidraid valusid, mis lihtsalt ei kadunud. Kui sain diagnoosi, siis küsisin endalt, kas parem oleks lihtsalt mängimise lõpetamine. Tahtsin jätkata ja seepärast keskendusin paarismängule. Sellega oli alguses raske leppida, aga nüüd on sellest saanud minu kirg ja olen tänulik, et üleüldse mängida saan,“ kirjutas Neel.

Anküloseeriv spondüliit on krooniline ja tervet organismi haarav liigeshaigus, mis peamiselt kahjustab lülisammast. Neeli meenutusel eelmisel suvel ei lasknud selg tal korralikult elada ja füsioterapeutide sõnul võivad valuhood olla aina sagedasemad.

„Kuid mu mäng muutus paremaks ja ma jätkasin. Valust ja jäikusest sai minu elu uus normaalsus. Kuid Tokyo turniiri esimese ringi järel ärkasin ja ja mu keha ei reageerinud liigutamisele. Ma ei suutnud trennis isegi oma varbaid puudutada,“ kirjeldas sportlane.

„Näiteks matšides ma poolte vahetamise ajal seisan, sest istumine surub diskid kokku. Mängisime suurepärast tennist, aga sisimas teadsin, et pigistan iga matšiga kehast kõik välja. Pärast turniiri pidin sõna otseses mõttes ostma lennukis kolm kohta, et pikali heita, sest ma ei saanud istuda,“ märkis ta.

Sellega ei saanud hädad läbi, sest detsembris diagnoositi tal seljadiski song. „Diagnoosi saamine oli tegelikult kergendus, sest hakkasin endas kahtlema ja tundsin, et keha töötab mulle vastu. Pole tähtis, kas oled sportlane või mitte... sa tahad end tunda tugeva ja tervena,“ lisas tennisist.

Neeli sõnul on autoimmuunhaigused keerulised ja puudub selge valem, kuidas end paremini tunda. Liiatigi käib asi hoogudega ehk mõned nädalad on halvemad kui teised. Teisalt on haigus sportlaseks inimeseks olemise ja nende mõistmise kohta nii päris palju õpetanud.

„Isegi kõike läbi elades tean, et see juhtus põhjusega. Ma saan tänu sellele paremaks. Ma hindan rohkem seda mängu ja olen püüdlikum. Ma arvan, et olen just seal, kus olema pean,“ võttis ta seisud kokku.