KOMMENTAAR | Danke, Thomas, aber auf Wiedersehen! On aeg tunnistada, et Häberli tüürimisel enam edasi minna ei saa

Thomas Häberli usalduskrediit on otsas. Järgmine Eesti koondise peatreener istub pingil tema paremal käel. Milleks vältimatut edasi lükata?

Eesti jalgpallikoondis on kriisis, sügavas mudas – seda pole mõtet eitada. 12 järjestikust mängu ilma võiduta, väravate vahe nendes matšides 5:32. Et vastased, kes meile selle seeria jooksul kõige rohkem väravaid on löönud - Belgia, Rootsi ja Poola - asetsevad maailma edetabelis kohtadel 4, 26 ja 30, ei muuda statistikat. Et me Rootsist koha võrra kõrgemal paiknevale Austriale eelmisel kevadel hambaid näitasime, aga lõpuks siiski 1:2 kaotasime - vahet pole, mitmendal minutil võiduvärav löödi - ei muuda statistikat.

Lõppude lõpuks pole ka statistika siinjuures peamine, kuid see on siiski oluline konteksti loomiseks. Näitamaks, kes me oleme ja kust me tuleme.

Viimane lause, mainin igaks juhuks, oli öeldud irooniaga. Minu isikliku usalduse kaotas Häberli eelmise aastal 13. oktoobri õhtul Aserbaidžaani-mängu järgsel pressikonverentsil just selle fraasi pärast. Kaotasime kahest avapoolaja väravast 0:2 ja julgesime veel midagi nõuda... Kae ülbust!