Langesin kohe finišijoonel tartaanile pikali. 400 meetri tõkkejooks mõjus organismile alati nagu piitsalöök – lihased rõvedalt piimhapet täis, kui püsti tõusta jaksasin, tuli otsida sobiv koht oksendamiseks, üsna pea tuli tulitav peavalu ja järgmisel päeval reeglina kõhuvalu. Nagu Dante Alighieri põrgu!

Leidsin mõni aeg pärast jooksu treeneri staadionil üles ja ütlesin, et poolteist tundi hiljem algavaks 400 meetri tõketeta distantsiks minust Eesti juunioride klubide karikavõistlustel seekord enam asja pole. Tõesti oli halb olla. Mäletan hästi, kuidas Ando Palginõmm rahulikult vastas: „Tubli jooks! Aga 400 meetrit teed ikka.“