Kaasaelajad, kes uut päeva velotrekile vastu võtma olid tulnud, kartsid esialgu, et mehed ei lõpetagi. Läbi finišilindi kihutades mindi veel ühele ringile. „Ja nüüd uuesti!“ hõikas üks kaasaelajatest.

Õnneks järgmise ringiga jäid mehed toetajate ees seisma, võtsid vastu õnnitlusi ja korkisid lahti šampusepudeli. Õnnelikena jagati finišis ajakirjanikele humoorikaid intervjuusid: kohal olid kaks Eesti suuremat päevalehte ja üks telekanal, kuigi omapärasest väljakutsest tehti enne starti Hawaii Expressi Facebooki lehel vaid üks tagasihoidlik postitus. Sõna „hulludest Eesti ratturitest“ levis aga meedia vahendusel kiirelt ja nii teadsid juhuslikult möödakäijad juba neljapäeva hommikul, millega on tegu. Kaasaelajaid jagus meestele ka sügavatel öötundidel.

„Hästi tore oli näha inimesi, kes hoolisid ja tulid vaatama, öeldes „Aa, ma ei uskunud!“. Ainus kellaaeg, kus kedagi ei olnud, oli kolmest neljani,“ rääkis Evgeni.

Miks just 500 km ja miks just aasta lõpus? Pööraseid väljakutseid, mis koonduvad nimetuse alla „Rapha Festive 500“, on tehtud üle maailma teisigi. Idee seisneb vahemikus 24.-31. detsember just nii pika distantsi sõitmises. Enamasti tehakse seda 8 päevaga, kuid leidub neidki kangeid mehi ja naisi, kes teevad väljakutse ära n-ö „ühe jutiga“.

Tõnis ja Evgeni said inspiratsiooni austraallastest Brian Stinsonist ja Michelle Woodsist, kes Nerangis sealsel trekil eelmise aasta 24. detsembril 1369 ringi tiirutasid (nende ringi pikkus oli 356 meetrit). Ainult et nende väljakutse ajal oli keskmine õhutemperatuur 20 kraadi. Aega kulus neil selleks 18 tundi ja 40 minutit, keskmine kiirus oli 32,5 km/h.

Milliseid mõtteid Tõnis ja Evgeni 28 tunniga mõelda jõudsid ja millest äsja finišeerinud kõige rohkem unistavad? Vaata videost, millised olid meeste ja kaasaelajate muljed neljapäeva päeval ja millised järgmisel ööl finišis!