KOMMENTAAR | Kull või kiri? Perearst või liikumisaktivist?
(8)
„Miks on liikumisharrastuse treenereid 20 korda vähem kui Eestis perearste, kuigi ka nende eesmärk on hoida Eesti inimest tervena?“ küsib oma arvamusloos harrastusspordiveebi Marathon100 eestvedaja Janek Oblikas.
Artikkel ilmub Delfi Meedia ja EOK korraldatud ning 31. detsembini kestnud arvamuslugude konkursi „Sportlane, treener ja toetav keskkond“ raames.
Külastasin detsembris üle tüki aja oma perearsti, eelmine visiit jäi aastasse 2016, mil oli vaja uuendada juhilubade tervisetõendit. Sel korral läks vaja saatekirja. Nimelt soovitas spordiarst teha südame ultraheli uuringu, selleks ka saatekiri.
Kuigi mul on tore ja professionaalne perearst, ei ole ilma põhjuseta tema uksele koputama läinud. Seetõttu oli minu jaoks üllatav, et doktori uks avanes visiiditasuta. Vestlesime põgusalt koormustestist ning järgmise aasta sportlikest eesmärkidest, kahjuks ei saanud perearsti terviseprobleemidega rõõmustada, mistõttu visiidi ainsaks tulemuseks oligi nimetatud saatekiri.
Külaskäik Ravi tänaval paiknevasse pika nimega raviasutusse jättis samuti meeldiva mulje. Selgi korral ei küsitud minu käest raha ning nii surisev aparaat kui ka seda liigutav meditsiinitöötaja olid professionaalsed ja viisakad.
