KOMMENTAAR | Surmast, seksist ja skandaalidest Eesti populaarseimal spordialal
(5)
Tänavu jaanuaris istusin Tondiraba jäähallis ja vaatasin imetlusega jääl piruette tegevaid iluuisutajaid. Vaatamata kogu keskendumisele ei suutnud vahet teha axel’il, loop’il ja lutz’il ning pöörete arvu lugeminegi läks peale kahte ikka sassi. Eestlaste õnnestumised tegid rõõmsaks, täpselt nagu konkurentide kukkumisedki. Kuigi iluuisutamise tippvõistlus oli atraktiivne, jääb axel, isegi kahekordne, minu jaoks ilmselt alatiseks kättesaamatuks.
Artikkel ilmub Delfi Meedia ja Eesti olümpiakomitee korraldatava arvamuslugude võistluse raames, mille üldine teema on „Sportlane, treener ja toetav keskkond“. Rohkem infot konkursi kohta leiad siit!
Samasuguse härdumusega klikin rallinädalavahetustel lahti värske uudise kiiruskatsete tulemustega. Rovanperä rehvipurunemised teevad väikese eestlase südame sama soojaks kui Tänaku võidud, kuid ometi ei näe ma ennast lähitulevikus Saaremaalt sirgunud maailmameistri jälgedesse astumas. Järvevana teel kiirendades püüavad mind peatselt kiiruskaamerad, kes ei mõista põhjendusi, et tegemist oli spordiga, rallispordiga.
Rasmus Mägi saavutusedki teevad siirast rõõmu, kuid vaatamata suurele eneseusule on 50-aastaselt tõkkejooksuga alustamiseks ilmselt liiga hilja.
Suviti Järvamaal asuvas Väinjärves supeldes imestan vette hüppavate teismeliste poiste järjest kasvavat kehakaalu. Kuidas on see võimalik? Kunagi varem pole telekast nii palju sporti näidatud? Kas suvised jalgpalli meistriliiga mängud või talvised laskesuusatamise MK-sarja ülekanded ei pane Koeru poisse rohkem liikuma? Ajal, mil hoovisport on liikunud silme alt ära ehk klubidesse ning vaibakloppimise puudel turnimise asemel tõstetakse rauda MyFitnessis, pole telespordil kahjuks liikumisele endist mõju.
