Venemaa võrkpallimeeskond võitis 0:2 kaotusseisust olümpiafinaali!
Murdemomendiks kujunenud kolmas geim Venemaale 29:27 ja sealt tekkis mängu taas pinge. Uue hingamise leidnud maailma edetabeli number 2 meeskond võitis esinumbri vastu neljanda geimi 25:22 ja tagatipuks väga kindlalt ka otsustava viienda vaatuse 15:9.
Finaali kangelaseks tõusnud Dmitri Muserskilt koguni 31 punkti, Maksim Mihhailov lisas 17 punkti.
Vene Föderatsiooni trikoloori all pole venelased viimase 22 aasta jooksul võitnud muud kui ühe Euroopa meistri tiitli (1991), Nõukogude Liidu koondis sai olümpiakulla viimati 32 aastat tagasi. Kummatigi läks täppi tollase koondislase Oleg Moliboga ennustus: kui Londoni mängude finaalis kohtuvad Venemaa ja Brasiilia, võidab Venemaa.
Mängu esimene pool pakkus küll kõike muud, mida ka ette ei võetud, kõik läks luhta. Brasiillased jõudsid kulla leiukohta juba kolmanda geimi lõpus – kaks matšpalli! -, aga väärismetalli välja kaevata ei suutnud. Vene ekspeditsiooni juht Vladimir Alekno avastas efektiivsema kirka, vahetades kesktsoonimehe Dmitri Muserski diagonaalründaja kohale, kus kuidagi ei saanud sammu ja lööki klappima meeskonna koondise suveräänne liider Maksim Mihhailov. Asi hakkas minema, kusjuures peagi leidis end ka nurka pandud Mihhailov. Muserski sai lõpuks enda nimele olümpiarekordi – 31 punkti, vahendab volley.ee.
Alekno testis ka sidemehi, kord Sergei Grankini, kord Aleksandr Butko valmidust olümpiapalavikus närve valitseda. Leppis Grankiniga. Lootusi õigustas taas 36-aastane Sergei Tetjuhhin, kellele mõned vene ajakirjanikud vastupidavuse minetamist ennustasid. Vanameister oli oma meeskonnale peaaegu sama kasulik, kui väga efektiivne Murilo Endres Brasiilia särgis. Paraku ei jätkunud tema meeskonnal enam (vaimu) jõudu mängule tagasipöörde tegemiseks.
Venemaa meeskonnal on peatreeneriga vedanud – Alekno ei läinud kordagi endast välja, vaid juhtis lahingut külmavereliselt, ka riskantsed vahetused lõppude-lõpuks ikkagi toimisid. Muidugi, jutt olnuks teistsugune, kui brasiillased oma matšpallid realiseerunuks. Siis leidunuks piisavalt argumente Bernardo Rezende tegevuse ülistamiseks.
