Vaapo Vaheri MMi kommentaar Delfile: Kas me seesugust Šveitsi tahtsimegi?
Esimesest pooltunnist midagi sugereerivat mällu ei jäänud. Mõlemad meeskonnad harrastasid turvalist, tagatud ja igavtõsist jalkat. Kuni Šveits korraldas Argentina kastis esimese mõõkade tantsu. Paar hetke hiljem tegi Argentina sedasama Helveetsia trahvialas. Vahedamalt, kuid samuti viljatult. Argentina lõi veel hetki, mis hetketeks ka jäid. Šveits püsis hüvas kaitsvas rütmis, viskudes paaril korral nugateravatele vastuhammustustele. Poolaja paljutõotavaim rünnak sai samuti osaks Šveitsile, viis minutit enne vilet mängiti Drmic täpselt ja kiirelt üks-ühele lõuna-ameeriklaste väravavahiga, kuid 21-aastase mängija püüdlus tõsta pall üle väljatulnud puurivahi luhtus.
Seega, esimene vaatus just üksluine ei olnud, aga vaimustusvärinaid ka ei tekitanud. Argentina klass tundus volüümikam ja väravalöömine pidanuks neil peatselt tehtud saama. Teise poolaja hakatus näis seda prognoosi kinnitavat. Mängupilti lisandus elu, kiirust ja riski. Kohemaid sigis situatsioone. Argentina puutus palli rohkem ja mõtestatumalt. Kuid ka Šveits oli kohati piprane ja südi. Enne veerandtunni möödumist võttis Argentina valitsemise päriselt üle, kõik oluline sündis eurooplaste platsipoolel. Lõuna-ameeriklaste kägistav surve muutus mõrvarlikuks, Helveetsial seisis silme ees lämbumissurm. Üksnes hetketi kiskusid eurooplased poomisnööri kõri ümbert ja tikkusid surmapõlgavalt ründesse. Nende ponnistused näisid meeleheitlikena.
Poolaja lõpupoole tükkis tegevus väljakul neurootiliseks, kohtunik lehvitas kaarte, treenerid vahetasid mehi. Argentina sai siiski võimu täies väes jälle enda hõlma, lajatasid kaugelt ja ligidalt, teenisid standardeid, Messi raius ähvardavalt peale, Šveitsi kastis käis murdmine, kähmeldi, mehi langes vingerdades, penaltit ei antud, närveldus kasvas mõlemal poolel. Šveitsi ründavad tähtmängijad näisid tuhmunuina, kuid ülejäänud taplesid umbkaitses nohisedes kui Mägiste Ott Ümera lahingus. Päris normaalaja lõpul korraldas aga hoopis Šveits argentinlastele põrguliku hetke. Sattunuks see peapall õnnemoel võrku, tardunuks jalkamaailm hämmeldusest. Sel hetkel näinuks Šveitsi võit küll teenimatuna. Nominaalne mänguaeg lõppes siiski väravata.
Esimene lisaaeg näitas aga äkki, et Šveits polnudki lõplikult kurnatud. Lühijalgne, meisterliku triblinguga Shaqiri, kelle ernergiaannus oli normaalaja lõpul paistnud olevat lõpukorral, välkus nüüd väljakul taas vilkalt kui rätsepmeistri nõel. Kössi vajus hoopis Argentina. Jalkafänni austus Helveetsia vastu aina kasvas. Sel hetkel olnuks Šveitsi värav juba aus saavutus. Teine lisaaeg tõi aga uuesti kosutuse argentinlastele, Šveits naelutati enda trahvikasti. Et lõuna-ameeriklased väravalöömisega aga aina puntrasse jooksid, ärkas veel kord Šveits. Ülekaal käis kuratlikult käest kätte, kõikumisamplituut kestis mõlemal poolel suur. Siis järgnes aga Argentina nauditav kontra. Messi hiilgesööt ja Di Maria siseküljelöök taha nurka. 1:0!
See pidanuks olema lõpp. Tegelikult oli aga tõelise draama algus. Väljakul toimus midagi kirjeldamatut. Ei püüa minagi seda kõike sõnadesse voolida. Teate isegi, Šveits korraldas neile jäetud hädaminutite jooksul vaatemänguliselt imelise revanšipüüdluse. Võimalus läkitada kera Argentina võrku püsis viimase sekundini. Sel hetkel hoidsin ma pöialt just Šveitsi-poegadele. Aga taeva tahtmine oli sedapuhku teine.
Teadagi kerkis iga eesti jalkafänni ajudesse tülikas küsimine: kas me sellist Šveitsi tahtsimegi? On nad ju EM-i alagrupis meie vaenlased. Ja nende väärtusmõõde oli just meie ees peopeal. Pagan võtaks, kui nad sellise koosseisu, tarmu ja tahtmisjaksu säilitavad, pole meie šansid just hiilgavad. Samas, nüüd nad on end alarmeerivalt näidanud. Näitame end meiegi! Õigel hetkel.
