Esimesed Eesti sportlaste neljandad kohad tulid juba esimesel iseseisvusajal ning kõik kreeka-rooma maadluses: Albert Kusnets (1924 Pariis), Osvald Käpp (1932 Los Angeles) ja Edgar Puusepp (1936 Berliin).

Vene ajal pääsesid eestlased olümpiale NSV Liidu koosseisus mõistagi pisut harvem, kuid neljandaid kohti tuli sellegipoolest sisse - 1952. aastal Helsingis sai vabamaadluses neljanda koha August Englas, 1956. aastal Melbourne'is kümnevõistluses Uno Palu.

1976. aastal Montrealis võitis purjetaja Nikolai Poljakov NSV Liidu paadis Soling klassis neljanda koha, neli aastat hiljem Moskvas kordas Poljakovi saavutust Tornaado klassis Aleksandr Zõbin. Moskva olümpial sai neljanda koha ka Heino Puuste, kes jäi esimesena medalita odaviskes.

Taasiseseisvumise järel hakkasid neljandad kohad taas sagenema: 1992. aastal Barcelonas tuli neljandaks meie paarisaeruline kahepaat koosseisus Priit Tasane - Roman Lutoškin, samas sai meeste epeevehklemises neljanda koha Kaido Kaaberma, kelle suust on kuulsaks saanud ka lause "Neljas koht on jama!".

Ainsate talisportlastena on neljandaks tulnud Eesti kahevõistlejad, kes tulid 1994. aastal Lillehammeris meeskonnavõistluses neljandaks koosseisus Magnar Freimuth - Ago Markvardt - Allar Levandi.

2000. aastal tuli Sydneys kreeka-rooma maadluses neljandaks Valeri Nikitin, neli aastat hiljem tulid paarisaerulisel kahepaadil Ateenas neljandale kohale Tõnu Endrekson ja Leonid Gulov.

Kaks neljandat kohta tulid meile ka kahe aasta eest Rio olümpial: need saavutasid epeenaiskond (Irina Embrich, Julia Beljajeva, Erika Kirpu, Kristina Kuusk) ning kettaheitja Martin Kupper.

Sellesse nimekirja lisandus tänasest ka Saskia Alusalu!