Uurisime 2010. aasta juunioride MM-i neljandalt seitsmevõistlejalt Skype'i teel nii spordi kui välismaal elamise kohta laiemalt, sest siinses meedias pole temast pärast kahe ja poole aasta eest USA-sse siirdumist pikemalt kirjutatud. 

Ülikoolist

Grete õpib Tallahassee's Florida State Universitys kolmandat aastat, erialaks rahvusvahelised suhted. "Tallahassee (180 000 elanikku) on täielik ülikoolilinn ja suvel on siin seetõttu hästi vähe inimesi. Kõige lähem suurlinn on Tallahassee'ile Orlando (413 km). Esimesed kaks aastat õppisime siin üldaineid ning alles sel sügisel tuli teha eriala valik. Alguses mõtlesin psühholoogia peale, aga siis tekkis kahtlus, et mida sellega hiljem Eestis peale oleks hakata? Valisin seega lõpuks rahvusvahelised suhted, kus paistab väljundeid rohkem olevat. Lõpetan ülikooli järgmisel kevadel."

Hiljutisest rekordvõistlusest

Veebruari lõpus püstitas Grete viievõistluses isikliku rekordi 4105 punkti (8,60 - 1.73 - 12.16 - 5.94 - 2.28,16). Uue tipptulemusega jagab ta (koos Ksenija Baltaga) Eesti kõigi aegade edetabelis viiendat kohta. "Jäin tulemusega kokkuvõttes rahule, sest eesmärk oli üle 4100 punkti koguda ja see õnnestus."

Napist väljajäämisest

Eelmisel nädalal toimunud USA üliõpilasmeistrivõistlustele (NCAA) pääses tänavuse hooaja 16 paremat mitmevõistlejat. Grete oli edetabelis 18. ja jäi seega napilt sisehooaja tähtsaimast võistlusest eemale. "Oleksin NCAA-le tahtnud muidugi väga minna, sest vorm oli ajastatud just nendeks võistlusteks. Samas on minu teema ikkagi rohkem välishooaeg ja seitsmevõistlus, sest sees domineerivad USA-s mustanahalised kiired ja plahvatuslikud tüdrukud, väljas tuleb aga olla mitmekülgsem. Näiteks mullu olin edetabeli põhjal enne NCAA-d seitsmevõistluses kolmas number."

Arengust 

"Tõkete ja kaugushüppe arenguga olen kõige enam rahul. Sel talvel lõin 60 meetri tõkkejooksus lõpuks üle oma väga ammusest ajast püsinud rekordi 8,66 (uus rekord 8,60), kauguses suudan aga nüüd hüpata stabiilselt kuue meetri alla. Ka kuuli tõukan lõpuks ometi üle 12 meetri, mille üle on hea meel. Tean, et arengus kõige suurem varu on hetkel 800 meetri jooksus, kus 2.28 pole kindlasti minu võimete piir. Eelkõige on siin kõik kinni aga peas, mitte jalgades, sest 2010. aasta juunioride MM-il jooksin ju 2.16. Lihtsalt ei tohi mõelda, et raskeks läheb."

Ülikoolis õppimisest

Grete ei varja, et sportlased ei pea just üleliia palju Floridas õppimisele aega pühendama. "Ülikool on kerge. Teised käivad hommikust õhtuni koolis, aga sportlastel on päevas vaid kaks loengut, mis kestavad kokku 3 tundi." Ringiliikumiseks kasutab ta rollerit, sest ülikooli erinevad õppehooned asuvad suurel territooriumil ja roller on 15-minutilise vaheaja jooksul kiireim liiklusvahend asukoha vahetamiseks.

Ülikooli sportlikust tasemest

"Kergejõustikus kuulub Florida State University kindlalt USA 10 parema ülikooli hulka. Näiteks NCAA-lt tuli mõni üksik tagasi viiendast kohast kehvema tulemusega."

Ameeriklaste suhtumisest mitmevõistlusesse

Kuigi Florida ülikool on iseenesest kergejõustikus tugev tegija, leidub seal mitmevõistlejaid täpselt üks - Grete. "Minult on paljud trennikaaslased siin küsinud, et miks ma sellise alaga tegelen. Neile tundub mitmevõistlus jabur ala ja nad arvavad, et ma peaksin ikkagi mõne "normaalse" ala valima. Õnneks treenib siin jätkuvalt ülikooli kunagine õpilane, tšiillane Gonzalo Barroilhet (kahekordne olümpialane, 10v rekord 8065 p), kellega saan osad trennid koos teha."

U23 EM-ist

Grete tunnistab, et kuna ta ei saanud vigastuse tõttu 2011. aastal kodusel juunioride EM-il osaleda, on soov seekord kodupubliku ees võistelda veelgi suurem. "Ütlesin oma põhitreenerile Dennis Nobles'ile juba sügisel, et U23 EM on mu põhiprioriteet sel aastal. Õnneks on mul nii mõistvad treenerid (lisaks Nobles'ile peatreeneri abi Ken Harnden, tõkkejooksutreener Brandon Hon ja kuulitõuketreener Dorian Scott), et nad olid sellega kohe nõus. Nobles pakkus isegi välja, et ma maikuus konverentsi meistrivõistlustel (ACC) ei osalekski, sest muidu jääks viie nädala sisse kolm seitsmevõistlust, mida on liiga palju. Ilmselt teen ACC-l seetõttu vaid mingil üksikalal - näiteks odaviskes - kaasa."

Treeneritest

"Mul on treeneritega vedanud, sest nad on olnud väga heatahtlikud ja mõistvad. Mitmevõistluse treener Dennis Nobles on selline hästi tore mees, kel vanust umbes sama palju kui Leonhard Soomil (Grete varasem treener - toim). Ta oskab öelda eesti keeles "tere hommikust" ja "üks veel" või "kaks veel", kui näiteks kaugust trennis hüppan ja ta tahab märku anda, mitu hüpet veel teeksin. Väga meeldib ka uus tõkkejooksutreener Brandon Hon. Treenin tõkkeid selle ala spetsidega, mis on väga hea, sest nad on minust palju kiiremad. Nii Harnden kui Scott on tulemas täiesti vabatahtlikult ja oma raha eest ka EM-i ajaks Tallinna mind aitama. Nad on juba praegu hästi elevil ja tuletavad pea igas trennis mulle meelde, et "me lähme suvel Eestisse!"."

Eestist

"Tendents on pigem selline, et vanemad inimesed on Eestist kuulnud ja osad on siin isegi käinud, aga noored ei tea sellisest riigist mitte midagi. Nende arust on imelik juba see, kuidas ühel miljoni elanikuga rahval saab olla oma riik ja oma keel."

Keeltest

Et viimased kaks ja pool aastat on olnud inglise keel Grete esimene suhtluskeel, ei teki tal selle rääkimisega mingeid probleeme. "Kui siia tulin, oli muidugi raske - osades ainetes, kus erialaseid sõnu palju oli, ei saanud mitte midagi aru (naerab). Aga paari kuuga harjusin ära." Ta kinnitab, et ka eesti keel püsib kenasti suus, kuna isa, ema ja õdedega suhtleb ta interneti vahendusel igapäevaselt.

Operatsioonidest

"Olen 21-aastane ja mul on olnud kaheksa operatsiooni." Vigastusi on Gretel olnud tõesti palju, ent õnneks viimasest operatsioonist on möödas juba peaaegu kaks aastat. "Viimati käisin siis, kui trennis kaugust hüpates maandudes põlve ristsidemed katki läksid. Õnneks oli taastumine oodatust kiirem (ehk võttis aega vähem kui aasta) ja eelmisel aastal sain juba isegi sisehooajal natuke võistelda."

Headest ja halbadest asjadest

"Kõige rohkem meeldib siinne ilm. Floridas on sisuliselt kogu aasta soe, väga harva läheb külmaks. Näiteks täna hommikul oli 23 kraadi." Puudust tunneb Grete aga eelkõige Eesti toidust. "Meil on siin Tallahassee's näiteks üks tänav, kus on mõlemal pool teed 20 kiirsöögirestorani kõrvuti. Samas sellist puhast toitu on siin pea võimatu leida isegi poest." Ta lisab, et McDonald'sisse ei suhtu ameeriklased sugugi nii hästi kui kõrvalt mulje võib jääda.

Üllatustest

Senise USA-perioodi suurim üllatus vaatas Gretele vastu sel sügisel, kui talle olid etteteatamata külla tulnud õde Grit ning lapsepõlvesõber Rasmus Mägi. "Olin siis just isaga rääkimas internetis ja ta ütles, et oli ostnud mingilt vennalt iPhone'i ja too pidi selle nüüd minu juurde tooma. Kui ukse lahti tegin, selgus, et tegu oli olnud lavastusega ja ukse taga olid hoopis Grit ja Rasmus. Kahjuks oli mul siis kool ja trennid, mistõttu me väga palju koos midagi erilist teha ei jõudnudki. Aga väga tore üllatus oli see igatahes."

Gritist

"Vanema õena on ta mulle alati olnud suureks eeskujuks - tema pärast hakkasin ju minagi mitmevõistlust tegema. Tahtsin olla alati tema moodi ja tahan siiani - näiteks olümpial on tema käinud, mina aga mitte."

Tulevikust

"Kõige tähtsam on suvel Tallinnas U23 EM-il hästi esineda. Mu treenerid on vormi ajastamises olnud väga täpsed, seega loodan, et olen juulis võimeline Kadriorus hästi võistlema. Kaugemale pole praegu veel mõtet mõelda."

Muide, uue välishooaja avab Grete juba sel kolmapäeval. Esimene mitmevõistlus on tal plaanis teha aga aprillis.