Prantsusmaa on minu jaoks favoriitide meeskond. Eelkõige näitasid nad enne finaalturniiri peetud kontrollmängudes kindlat mängu. Tundub, et prantslastel on hea balanss vanemate ja nooremate meeste vahel ning eesotsas Paul Pogbaga on järelkasv peale sirgunud. Sellepärast ootasin prantslaste esimest mängu huviga, et näha, kuidas nad saavad hakkama ametlikus mängus, sest sõprusmäng on sõprusmäng.

Esimesel poolajal mängis Honduras positiivselt ja üritas vastu nõelata ning meeskond jättis meeldiva mulje. Prantslased olid küll palliga üle ja trahvikasti ümber omati häid momente, kuid realiseerimisest jäi puudu.

Natuke rikkus mängu ära esimese poolaja lõpus määratud penalti, millega kaasnes ka punane kaart Wilson Palaciosele. Halb situatsioon honduralastele, sest see eemaldamine otsustas kogu mängu saatuse.

Samas tegutses Honduras jõuliselt ja robustselt kuna Palacios oli eelnevas olukorras kaks korda Pogbale sihilikult peale astunud. Nii võib öelda, et mees sai teenitud karistuse, kuigi ka Pogba löögiliigutust selles olukorras ei saa heaks kiita.

Kuid mäng oli ka mitmes mõttes ajalooline. Mingil arusaamatul põhjusel ei mängitud enne mänge hümne, mis oli kummaline ja ma pole enne finaalturniiridel seda näinud. Ju me saame selle põhjuse hiljem teada.

Esimest korda oli konkreetses olukorras kasu FIFA poolt rakendatud väravajoone tehnoloogiast, mis fikseerib kas oli värav või mitte ja prantslaste teine värav loeti nii ära.

Mis puudutab selle visuaalset poolt, siis peaks FIFA mõtlema kuidas seda arendada, sest telekordused ei andnud küll kindlust, et pall oli väravas, kuigi samas tehnoloogia seda näitas. Tennises töötab see visuaalse poole pealt paremini, sest kõik näevad täpselt, kus see tennisepall maandus.

Honduras on kindlasti turniiri üks autsadereid, kuid samas oli see neile esimene mäng alagrupi favoriidi vastu. Šveitsi ja Ekvadoriga on neil kindlasti võimalus.

Prantslaste tõeline tugevus selgub mängus Šveitsi vastu. Kui nad ka selles kohtumises saavad hästi hakkama, siis nende favoriidi seisus vaid kinnitub.