SÕBRA JUTUD: Mängumeestega tuleb osata sõber olla ning koos tantsugi lüüa, kui vaja
Olles ise mänginud Cramoga ja vaadanud samal ajal Rocki - kurat, Cramo tundub hetkel võimsam.
Pole kahtlustki, et Rock on selgelt kõvema hooaja teinud ja väga hästi mänginud. Cramo on mõlemast liigast oma tutakad kätte saanud, kuid materjal ja inimressurss on parem. Millage'i näol on neil nüüd kõva vend tekkinud.
Rock peab esimesest kahest mängust ühe kätte saama, kui ree peal tahab olla. Kuid Veideman, Arbet ja Sokk on nüüd saanud puhata ning neil peaks tahtmist jaguma.
Veidemanist rääkides. Kui Rain minu juures oli, lasin tal vabalt olla - ta oli terav ning tugev. Nüüd on ta rida aastaid mänginud raamides korvpalli, kus palli ühe ääre pealt teisele solgutatakse. Visketabavust pole enam nii palju olnud. Kogemust on ta juurde saanud, kehvemaks ka pole läinud, kuid mingit sammu edasi teinud pole. Arenemise mõttes vajaks ta vabamat mängimist.
Võrreldes Rocki ja Cramoga on minul erinev mängustiil. Meie "spetsialistid" on seda kirjeldanud kui uhamist. Need mehed võiks vähe rohkem vaadata USA ülikoolikorvpalli.
Minu stiil on olnud aastast aastasse anda meestele luba visata. Selline oli ta juba siis, kui lasin Kanguril ja Arbetil visata. See annab ju metsiku enesekindluse! Meie tingimustes on ikka parem, kui üks-kaks mängijat lähevad edasi, kui see, et sa võidad jälle meistritiitli.
Vaadake Keerlest. Eelmisel aastal istus Cramos pingil - Varrak ei teinud temaga midagi, aga mul pani vana nagu noor Jumal. Ja võetigi raha eest ära.
Või Jenkins, kes tuli ja oli nagu udu. Mees ütles mulle mitu korda, et sa oled parim treener, kes mul olnud on. Vana tõusis eurosarja 32 meeskonna seas parimaks lauapallide võitjaks.
Sel aastal on näiteid veelgi - Saare pani viimases mängus Pärnu vastu 18 punkti, Kurg on tegemas karjääri parimat hooaega. Gustasest ma ei räägigi.
Lugege viimast Basketballi ajakirja. Seal räägitakse Connecticuti ülikooli NCAA meistriks vedanud treenerist Kevin Olliest. Mulle see vana nii meeldib. Tal on täpselt samad omadused nagu mul. Ta ütles, et uus treenerite põlvkond on tulekul, kus on oluline siiras olek, meestest lugupidamine, nõudlikkus... Ei ole nii, et oled 24 tundi päevas treener, vaid oskad olla ka sõber ning koos tantsugi lüüa, kui vaja. Olen aastaid üritanud sama teha. Positiivset tagasisidet muidugi eriti saanud pole. Kui, siis ainult mängijatelt ja tulemuste poolelt.
