Seisukoht: jalgratturite vestinõude asemel autod neoonkollaseks

Ratturina ma juba võitlen oma elu eest liikluses. Iga päev. Ma tean, et ma olen autost nõrgem ning õigust taga nõudma minnes võin tihti selle õiguse üle hiljem haiglavoodis (heal juhul) filosofeerida.

Mul on rattal helkurid, vilgub tuluke, ma ei kuula ratta seljas muusikat, hoian-silmad kõrvad lahti, riietun erksates toonides ega tegele sadulas mitme asjaga (erinevalt paljudest autojuhtidest). Ja ometi saan vähemalt korra nädalas südamelööke vahele jätta kui mõni mobiiliga või kaaslasega lobisev, eeskirjadesse paindlikult või tugevama õigusega suhtuv või siis üldse pilku püüta peitev juht mulle kuskil ette või peaaegu otsa keerab. Kusjuures, kõige professionaalsemad juhid on kõige hullemad – takso-, bussi- või veokijuhid. Ei ole abi olnud ka neoontoonides ja helkurribadega rattajakist.

Mulle tundub, et ratturite haiget saamises pole tihti asi mitte ratturi nähtavuses või märkamises, vaid hoolimatuses. See ei puutu kusjuures mitte ainult liiklusse, võistlemine ja ärapanemine toimub mitmel pool, ka teedeväliselt.

Ja seda ei paranda ühe või teise poole värviliselt riidesse toppimise või ka vilkuri külgekruvimisega. Seda parandaks teadvustamine ja aktsepteerimine, et liikluses liiguvad eri tempo ja massiga vahendid, kellega maailmavaade ei pruugi ühtida. Jalgrattur juba teeb seda, sest teedel on tema nõrgim ehk õnnetuse puhul kindel kannataja.

Rattureilt neoonvesti nõudes saadame signaali, et jalgrattur on midagi tegemata jätnud. Mitte ei rõhu sellele, et üksteise kõrval liigeldes peame kõik tähelepanelikumad olema. Tõsi, on hooletuid ja enda ning ümbritsevate elu-tervisega riskivaid väntajaid ning sellele pole vabandust.

Samas näen liiga palju asjatut üleolevust ja jõudemonstratsiooni just endast nõrgemate suunas, tihti ka kergliiklusteede lähedal või piirkondades, kus ka nn suurtel teedel sõidetakse. Arvutage ise - enam kui tonni kaaluv auto versus 70-80 kg kaaluv rattur koos kahe rattaga. Kes on võitja? Nõrgemast jagu saamine ja selle üle rahuldumine pole tegelikult saavutus, millega uhkustada või rahulduda.

PS. Olen kohustusliku neoonvestiga nõus vaid siis kui kõik autod värvitakse neoonkollaseks-roheliseks, et rattureil neid lihtsam märgata oleks.