Rio favela’des on turvalisem kui Ipanema rannas. Hunt kodukandist ju ei murra

Miljonite koduks olevates kaotatud linnaosades on olümpiamängude ajaks sõlmitud rahu, kuid keegi ei tea, mis saab pärast olümpiatule kustumist.

Kui keegi Rio de Janeirosse minekut planeerima hakkab, võtab ta ilmselt kõigepealt lahti internetiportaalid, mis jagavad reisinõuandeid. Enamasti ei alga need kaunite randade ega vaatamisväärsuste tutvustamisega, vaid lihtsa õpetusega: mida teha, kui langed röövi ohvriks.

Tavaliselt seostub Rio ja kuritegevusega kohalike seas negatiivse alatooniga sõna favela. Sellistes mitteametlikes kommuunides elab koguni neljandik Rio elanikke. Need on samal ajal koduks nii kõige vägivaldsematele narkogängidele kui ka täiesti tavalistele inimestele.

Selliste linnaosade ja neis elavate inimeste olemasolu võib mõnd kohalikku kaarti vaadates saladuseks jääda. Paljusid risti-rästi mäejalamitel asuvaid tänavaid kaardil lihtsalt pole, nende asemel asetseks justkui puhas loodus.

On üsna raske leida kohalikku, kes võtaks välismaalase endaga kaasa, et ta neid kohti oma silmaga näha saaks. „Ma ei lähe sinna, seal lastakse narkootikumide pärast maha üks inimene päevas,” teatab üks. „Sind röövitakse kindlasti paljaks,” ütleb teine. Lõpuks siiski leiame abivalmis kohaliku. Panen Rios viibivate Eesti politseinike numbri igaks juhuks telefoni kiirvalimisse. Kohalike soovitusel tõmban selga hallid riided ja jätan kõik ebavajaliku, ent olulise endast hotelli maha.

Ülikarmi käega politsei

Rocinha favela ei saa mitte kuidagi märkamatuks jääda. Tegemist on Rio suurima säärase linnaosaga, kus elab üle 70 000 inimese. Mitteametlikult räägitakse isegi ligi 200 000-st. Uurime sissepääsu juures politseinikelt, kui turvaline praegu olukord on. Politseinikud noogutavad ja selgitavad, et praegu on olümpiamängud. Ühesõnaga: turvaline. Selliseid politseinikke näeb favela’des praegu iga sissepääsu ja tänavanurga juures. Brasiilia kannatab muuseas suure politseivägivalla all. Tavaliselt tuuakse politseivägivalla puhul näiteks USA, kuid siinse elu vastu ei ole neil midagi pakkuda. Statistika väidab, et iga 23 vahistamise kohta tapab politsei ühe inimese. Ameerikas oleks see suhe Human Rights Watchi andmetel umbes 1 : 40 000-le.

Favela’sse jõudes teatab minuga kaasas olev kohalik, et nüüd võin kaamera kotist välja võtta. Jah, tõesti on hoopis nii, et oma varandusest ilma jäämist peaks rohkem kartma Ipanema rannas kui siin. Selgitus üsnagi lihtne: hunt ju enda kodukandist ei murra.

Favela’des inimeste pildistamine võib aga tekitada üksjagu probleeme. Siia peidavad end suurte narkojõukude ninamehed. Samal ajal seisab politsei aga üha rohkemate favela’de tänavanurkadel, vilkurid sisse lülitatud. Nii antakse märku, et ollakse kohal.

Statistika väidab, et iga 23 vahistamise kohta tapab politsei ühe inimese.

Teadjamad oskavad märkida ka seda, et mängude ajaks on paljud suuremate gängide esindajad politseiga sõlminud kokkuleppe, et välismaalaste kallale ei minda. Siis hoolitsetakse juba ise selle eest, et keegi gängi sees lollusi ei teeks. Karistused on karmid. „Uskumatu, ma julgen praegu, telefon käes, tänaval kõndida. Ma ei tee seda mitte kunagi, aga praegu tundub see täiesti normaalne. Aga ma tean, et kui mängud on läbi, panen selle taskusse tagasi,” nendib minuga julgestuseks kaasas olev carioca.

Silmanähtav vaesus

Favela elaniku kuu keskmine sissetulek on ligi 250 eurot. Brasiilia keskmine kuupalk on aga 560 eurot. Favela on nagu linn linnas, siin on oma poed, oma teenindusasutused. Elektriühenduse alal ollakse samuti nutikad. Seda võetakse läbi linna jooksvate mastide küljest, isetegevust märgivad suured juhtmepuntrad.

Kitsad tänavad ja trepid võtavad võhmale. Käepärastest materjalidest kokku pandud majade erksad toonid on justkui kontrast sellele, millises seisus need on. Tänavatel kõndides tuleb läbida takistusrada, sest tuhandete inimeste kõrval elavad siin ka koduloomad, ent väljaheidete prügikastid pole favela’desse jõudnud. Paistab, et parasjagu ühes Rocinha poes ostlemas käinud kohalikud naised on olukorra ja elu-oluga harjunud. „Me oleme inimesed, kes siin elavad, meid teatakse, meil on siin kindlasti turvaline olla,” ütleb üks. Tema aga suhtub politseisse paljudest oma sõpradest palju positiivsemalt. „Kuni nad tagavad turvalisust, ei ole mul nende vastu midagi. Ma ei usalda neid kindlasti pimesi, aga nad teevad oma tööd,” nendib ta.

Politsei kohalolek favela’des järjest suureneb, kontroll üritatakse tänav tänava haaval enda kätte saada. Linnaosa Santa Marta on täielikult politsei kontrolli all, kohalikus kõnepruugis nimetatakse seda patsifitseerimiseks. Nüüd kohtab relvastatud ametivõime nii kitsastel tänavatel kui ka favela asukohaks oleva mäe tipus, kuhu on rajatud lausa suur politseijaoskond.

Santa Marta sissepääsu juures istub Jose, kes kolis sinna aastaid tagasi. Mitte päevagi koolis käinud Jose ütleb, et tegi seda vägivalla eest kaitset ja rahu otsides. Ta armastab Santa Martat ja kinnitab, et see on kindlasti Rio kõige rahulikum säärane linnaosa. „Teised favela’d ei ole head, need on ohtlikud. Carioca’d ei ole pätid, aga nad ei ole ka pühakud. Peab oskama nendega hakkama saada," sõnab ta. Santa Marta tippu liikumiseks paigutas linn pärast patsifitseerimist köisraudtee. See on ka koht, kus Michael Jackson filmis muusikavideo. Siiamaani hingab terve linnaosa justkui selle ajaloolise sündmuse rütmis ja raske on korrakski Jacksonil peatumata kellegagi vestelda. Kõrgel vaateplatvormil seisab popikooni kuju.Ka 32-aastane juuksur Bruno on Jacksoni fänn. Muusikal kaua peatumata räägib ta, et siinne elu on palju rahulikum, kui maailm arvata oskab. Vägivalla asemel on praegu probleem hoopiski tööpuudus. „Ka siin on vägivald, aga seda on palju vähem kui varem. Pigem peaks kartma kõndida tänaval, mitte siin. Seal all on ja jäävad kurjategijad ja vargad ning seal peab ette vaatama,” sõnab ta. Selle tõestuseks juhatab Bruno meid mäe tipus asuva majani, mille uks on kuuliauke täis. See nüüd politseijaoskonna lähedal metsas asuv maja oli 1990. aastate lõpus verevalamise koht, kuhu toodi mahalaskmiseks gängiliikmeid.

Santa Marta hingab arvatavasti ka pärast olümpiat Michael Jacksoni rütmis, kuid teiste favela’de käekäik ja tulevik ei ole nii selge. Kohalikud kardavad, et mängude lõppedes kaob ka turvalisus ja nende käekäik läheb võimuesindajatele veelgi vähem korda.

Kuidas favela’d tekkisid?

Esimesed favela’d tekkisid 19. sajandi lõpus, need ehitasid kättejuhtunud kraamist sõdurid, kellel ei olnud mujal elada. Esimesi asundusi nimetati ka aafriklaste naabruskondadeks, sest paljud sõdurid olid just sealt pärit. Aastate möödudes kolisid favela’desse paljud endised Aafrikast pärit orjad.

Sama probleemi ees olid inimesed ka 1970. aastatel linnastumise tõttu. Maapiirkondadest kolis Rio de Janeirosse palju inimesi ja see oli nende jaoks ainuke koht, kus elada.