Viljar Villiste veeretab end ratastoolis maailma tippu
Elu ei ole Viljarit hellitanud. Kaheaastaselt sattus ta koos kaksikvennaga lastekodusse, sealt hiljem kasuperre Vändra lähedal. Pärast keskkooli lõppu läks Viljar Türi tehnika- ja maamajanduskooli, et õppida põllumajanduse mehhaniseerimist. Seejärel kolis ta elukaaslasega Tallinnasse ja hakkas tööle ehitajana. Saatuslikul päeval, 2008. aasta jõulude eel ehitas Viljar töökaaslastega Riias jalakäijate tunnelit, kui kraana küljest lahti pääsenud raudlatt talle peale kukkus. Ta lebas kolm nädalat Riia haiglas koomas ja vaatas ärgates imestunult, kuidas õed kalendris jaanuarikuu päevi maha kriipsutavad. Õnnetusest ei mäletanud ta midagi. Viis selgroolüli oli murdunud ja alakeha liikumatu, kuid ta lootis, et kevadeks on asi korras…
Suured muutused
Ratastoolis liikumise sai mees kiiresti selgeks, sest ülakeha töötas ja käed olid terved, ja ta sai end treenima hakata. Viljar sai pikalt taastusravi Haapsalus, ja lootis ikka, et juhtub ime. Psüühiliselt oli uue elukorraldusega harjumine sedavõrd raske, et suhted elukaaslasega läksid sassi. Ent kui ta kohtus Haapsalus saatusekaaslastega, kellest mõned olid veel hullemas seisus, saabus teadmine, et tuleb eluga omal jõul edasi minna. Uue hingamise tõi Viljari ellu füsioterapeut, kellest sai talle toetav elukaaslane. Oli selge, et ehitajana mees enam töötada ei saa – tuli õppida uus eriala. Selleks sai tarkvaraandmebaaside haldus. Astangu kutserehabilitatsiooni keskuses õppis ta kolm aastat IT-d ja asutas seejärel oma firma, mis hakkas tegema kodulehti. Praegu on ettevõte pausile pandud, sest sport ja suured eesmärgid võtavad kogu selle rõõmsameelse ja erakordselt tahtejõulise mehe aja.
Tennis juhuse tahtel
Pisut enne IT-õpingute alustamist sattus Viljar Rocca al Mare tennisekeskusesse ratastoolitennise gruppi. „Ma olen läbi elu kogu aeg spordi sees olnud, mängisin pallimänge ja tegin muid spordialasid, spordihing on sees. Lihtsalt ühelt maalt sa lepid sellega, et… Esimesed kaks aastat oli väga raske, kui ma ikkagi lootsin end jalgadele saada ja lõpuks käima hakata. See motiveeris trenni tegema. Aga tennisesse läksin selleks, et teha sporti ja olla aktiivne. See oli vist 2011. aastal, kui Eesti Invaspordi Liit kutsus siia treeneri Soomest mängu tutvustama. Proovisin ja meeldis. Esimesel korral kohe võitsin,“ naerab Viljar. „Pärast seda jäingi mängima ja nüüdseks on sellest saanud juba ligi kaheksa aastat.“
