Kodupubliku ees Ironmanil kolmanda koha saanud Marko Albert: ma ei kujutanud hästi ette, mis tunne on võistelda Eestis, kus ma ei ole "Marko Albeer" või "Marco Polo"

Tallinnas toimunud täispikal Ironmani triatlonil pikalt liidrikohta hoidnud ning lõpuks kolmanda koha saanud Marko Albert kinnitas finiši järel, et ta on oma profikarjääri lõpetamas.

Alberti lõpuajaks märgiti 8.07.10, kusjuures üle kuue tunni distantsist hoidis ta liidrikohta. "Jooksu viimase ringiga tuli kaks meest mööda. Ma arvan, et selle võistlusega mul tuleb vägagi rahul olla. Tegin täpselt seda, mida ma tahtsin teha: tulin ja andsin endale kõik võimalused võita, aga ei vedanud välja," rääkis Albert TV6-le antud intervjuus. "Minu viimane ring oli aeglane, mind lihtsalt ei jagunud. Tundsin ennast normaalselt kogu taastumisperioodi, aga viimasest tõsisest vastupidavustreeningust on kuus nädalat möödas. Tühi kott ei seisa püsti!"

"Poodium tuli ja lõhnan šampanja järele, sellega tuleb rahul olla ja see on tore asi, mida kaasa võtta. Ma ei kujutanud hästi ette, mida tähendab võistelda Eestis, kus inimesed oskavad su nime hääldada, ma pole Marko Albeer või Marco Polo. Tahan kõikidele neile, kes mulle kaasa elasid, öelda suure aitäh - kuulsin teid kõiki!" tänas 38-aastane triatleet oma toetajaid.

Lõpuosas olid üheks Alberti tempolanguse põhjuseks ka krambid. "Mis on krampide põhjus? Tavaliselt on selleks kiire ja hoolimatu tempo. Seekord nad tulid ja mõjutasid mind rohkem kui eelnevatel kordadel. Ma ei suutnud nendest lihtsalt läbi trügida. Krambid ei ole asjad, mis lõpetavad tegevuse täielikult, aga praegu tegid nad mu sammu sedavõrd lühikeseks, et tempo langes drastiliselt."

Kui kaua sellisest jõupingutusest taastumine võtab? "Esimesed päevad on selline magus valu, ausalt öeldes mulle meeldib see, sest ma tean, et teostasin ennast. Kui seda valu ei ole, siis see on jama. 1997. aasta maailmameistril on kuldsed sõnad: kui sa kõnnid maratoni, siis su jalad valutavad nädala, aga kui katkestad, siis hing valutab kuu. Antud hetkel on mul väga hea meel, et jalad valutavad, sest hing ei valuta, vaid hoopis hõiskab. Kõigile pealtvaatajatele aitäh ja head aega - sellega lõpeb ka minu professionaalne karjäär. Teen küll oma Austria toetaja jaoks ühe võistluse veel, aga see on rohkem tore ajaviide," avaldas Albert.

"Sportlase jaoks on õnn lõpetada karjäär omadel tingimustel. Mul ei ole okast hinges. Mul on nüüd omad asjad, millega tahan tegeleda, mul on õpilasi, keda tahan juhendada ja muid asju proovida. Karjääri lõpetamine pole tegelikult lihtne. Mul on olnud küll aasta aega mõelda, aga sageli olen olnud kahvlis: kes ma olen? Sportlane? Treener? Kui palju olen ma isa?"