Repliik | Ja pärast Eesti okupeerimist toimugu Moskvas pompöösseim suveolümpia. Kas nii või...?

Mul lõi kohe kerge valu kõhtu, kui lugesin Eesti jalgpalliliidu presidendi Aivar Pohlaku lauseid Õhtulehes.

Ta kaitses seal leegitsevalt kõigest hingest Venemaale jalgpalli MM-i korraldusõiguse andmist ja kiitis, kui vahvasti suurvõistluse organiseerimisega hakkama saadakse. Jutustas, kuidas FIFA kongressi saadikud tõusid aupaklikult püsti, kui Venemaa president Vladimir Putin saali sisenes. Ning kinnitas, et Venemaale MM-i usaldamise otsust kritiseerib üksnes populistlik vähemus.

Nüüd paar tsitaati minu täiendavate küsimuste-kommentaaridega:

„Arvan, et on väga hea, et see turniir toimub siin, Venemaal.”

(Mis selles head on? Miks on Venemaa parem korraldaja kui Inglismaa?)

„See pole poliitiline propaganda. See on inimeste siiras pidu ühe spordiala ümber.”

(Hahaha! Naerukoht. Poliitikud on alati spordipidusid propaganda eesmärgil ära kasutanud.)

„Krimm on okupeeritud, see on selge, kuid ükskõik mis staatuses Krimm ka poleks, peab inimestel seal olema võimalus jalgpalli mängida!”

(Lause algab paljulubavalt, lõpp vajub ära. Ma lõpetaksin lause näiteks nii: kuid inimesel peaks olema võimalus elada rahus ja õnnelikult. Oleks nagu veidi kandvam.)

„Olen inimene, kes on – ütlen nüüd hästi vanamoelised sõnad – rahu ja rahvaste sõpruse poolt.”

(Möh? Kuidas see lause teistega haakub? Kas jalgpalli MM Venemaal tagab kuidagi rahu ja rahvaste sõpruse?)

Üldiselt ma ei saa aru, miks nii piinlikul teemal nii pikalt on vaja jahvatada. Võiks öelda lühemalt: money talks. Jalgpalli rahvusvaheliste organisatsioonide viimase aja korruptsiooniskandaalide taustal ei kahtle ma hetkekski, kuidas Putin MM-i Venemaale sai. Ja teha pole muidugi mõista enam midagi. Aga sel piinlikul teemal kõneldes võiks vutijuhid hoida madalat profiili. Seda heaks kiita? Paljusõnaliselt õigustada? Tegelikkust lakeerida...?

Kuhu on kadunud kõige elementaarsem empaatiavõime? Kusjuures eelnevalt ei ole vaja teha mingit tehet, et Venemaa on halb, USA on hea. Ei ole! Vaadake ringi: sisuliselt kõik suurriigid käituvad väiksematega nagu tõprad. Ja meie suur sõber USA täpselt niisamuti. Aga lihtsalt pane ennast korraks nende ukrainlaste olukorda, kes on Putini sõjakuse tõttu juba kaotanud lähedase. Või kes praegu osalevad sõjategevuses. Või on sunnitud kodu maha jätma.

Need inimesed ei hooli sellest, et Venemaa korraldab aegade võimsaima (mida kuradit see üldse tähendab?) jalgpalli MM-i. Ei ole nende jaoks ka primaarne, et UEFA Krimmi jalgpalli töögruppi kuuluv Pohlak lähetaks sinna hea meelega humanitaarabi korras palli ja väravavahikindad. Need inimesed tahavad oma elu tagasi.

Kui hüljatult võid sa end tunda, kui näed, kuidas sinu riigi okupeerija peab kodus spordipidu ning need, keda sa arvasid olevat sõbrad, tõusevad tema ees austusest püsti, patsutavad tunnustavalt õlale ja ütlevad: „Vägeva võistluse oled püsti pannud! Sporti ei tohi kunagi poliitikaga segada!”

Lollus.

Elu on alati suurem kui sport. Mulle meeldib väga sport, ka jalgpall, aga ei saa unustada, mis on tegelikult tähtis. Aivar Pohlak, kujuta nüüd ette sellist tulevikustsenaariumit, et Venemaa on okupeerinud Eesti. Sõja käigus kaotad sa oma kallid inimesed. NATO Venemaa tegevusse mingil põhjusel ei sekku, küll aga kehtestatakse mingid majanduslikud ja poliitilised sanktsioonid. Öeldakse: ai-ai-ai, nii ei tohi. Ja seejärel valib rahvusvaheline olümpiakomitee suveolümpia korraldajalinnaks... Moskva. Ning ütleme näiteks, et soomlased ja lätlased teatavad, et neil on väga hea meel, et Moskva korraldab aegade võimsaima spordipeo ja üleüldse on nad suured rahu ja rahvaste sõpruse pooldajad. Maailma kergejõustikuliidu Eesti töögrupp lähetab sulle aga humanitaarabi korras Saaremaale oda, ketta ja kõrgushüppe lati.

Mida sina siis tunneksid?

Annaks jumal, et me keegi ei saaks seda kunagi päriselt tundma!!!

PS Loomulikult võime nautida põnevaid jalgpalliheitlusi, me ei pea olema kogu aeg valveseisakus, samal ajal ei tohiks siiski juhtunut unustada ja veel vähem laulda Putinile oodi. Säilitagem väärikus. Kui muud moodi ei saa, siis kas või vaikigem. Härra Pohlak võiks rääkida sellest, mida tema suust on tegelikult tõesti huvitav kuulata – jalgpallist.

PPS Kui keegi tahab vaielda, siis palun esmalt vastaku ühele küsimusele: kas kõik oleks vägev, tore ja lubatud ka siis, kui Venemaa oleks okupeerinud Krimmi asemel Narva?