Eesti võrkpallikoondist juba tosin aastat aidanud Rikberg tundis pärast järjekordset hooaega väsimust. Ta tundis, et juba aastaid koosneb elu üksnes tööst: võrkpallist, arvudest ja strateegiate ehitamisest. Koondisesuve lõppedes algab ju kohe klubihooaeg. Töösse sukeldudes kadus mõõdutunne – näiteks Poolas Lubinis töötades oli Rikbergil sügisel kahe kuu peale üks vaba päev, töötunde kogunes päevas 12–14.

Nii oli ta oma mõttes võrkpallile juba kriipsu peale tõmmanud. Kuid ühel päeval helistas Gheorghe Cretu ja tegi pakkumise, millest Rikberg ei osanud keelduda.