OLÜMPIABLOGI: Lihtsad relvad - kalamari ja suveniirid

Ei taha öelda, et oleksin Moskva - Sotši lennul puuga pähe saanud, aga ülevoolav poputamine pani imestama küll. Tavapiletiga reisijale toiduks kalamarja ning kingiks mitmeid suveniire Aeroflotilt, Sotši taliolümpiamängude partnerilt. Huvitav, millega äriklassi reisijatele muljet avaldati? Parem vist ongi mitte teada.

Alates Moskva Šeremetjevo lennujaamast olin Sotši akrediteeringu omajana "püha lehm". Vabatahtlikud vastas ja agaralt juhendamas, eraldiseisev järjekorravaba passikontroll, turvakontrollist muidugi ei pääsenud, aga ka see ettevõtmine sujus tõrgeteta.

Ja siis juba Airbus A-321 pardale. Nahksisu, laiad toolivahed, pagasit lükka riiulitele kottide kaupa, ruumi maa ja ilm. Istmel ootas esimene suveniir, Sotši talimängude ja Venemaa koondise sümboolikaga fänniatribuutika. Lennuki kapten tervitas pardal viibijaid, nii nagu ikka kombeks, kuid seekord käis olümpiamängude jutt muidugi ette ja taha. Siin pole küsimust - suurelt on ette võetud ja nüüd tuleb see ka suurelt välja mängida.

Mõnikümmend minutit oli lennatud, kui algas toitlustamine. Kandikul mitu erinevat kalafilee lõiku ja amps punast kalamarja. Mis sa hing veel ihkad... Enne maandumist tegid stjuardessid salongis järjekordse suveniiride jagamise ringi, pihku pisteti Aerofloti võtmehoidja. Sarnase poputamisega lennureisid on minul küll jäänud eelmisesse sajandisse, päris harjumatu kohe.

Sotši lennujaamas sai akrediteering kiirelt vormistatud kaelakaardiks ning mängude ametliku transpordiga sõitsin elupaika. 11. veebruar on minu jaoks Sotšis esimene täismahus olümpiapäev. Läheb tööks!