Norbert Hurt: Ibrahimović halvas Rootsi meeskondliku mängu

Võrreldes avakohtumisega olid mõlemad koondised teinud korrektuure. Inglismaa puhul oli mängus Prantsusmaaga rünnakute ülesehitus kaootiline, sel korral suudeti loogiliselt tegutseda. Cole tõusis palju üles, Young liikus keskele - see muutis mängu loovamaks. Paremalt äärelt Milneri kaudu ülekaalu ei tekkinud, sest Johnson ei tõusnud nii palju üles.

Rootsi mängis esimeses kohtumises avapoolajal liiga palju pikka palli, aga seekord oli näha, et selle kallal on tööd tehtud - mängiti ilusti lühikest söötu, positsioonirünnakut ja ei kiirustatud, suudeti rohkem jõudu rünnakule viia ja oldi kasti ümber ohtlikud.

Esimest poolaega iseloomustasid kauglöögid. Mõlemad kaitsesid suhteliselt hästi, vastast trahvikasti murda peaaegu ei lubatud. Inglismaa juhtvärav sündis sellele EM-finaalturniirile omaselt peaga – Gerrard üllatas Rootsi kaitseliini, otsides üpris kaugelt kohe ründajat ning Carroll oli erinevalt kaitseliinist selleks valmis.

Hea oli näha, et Rootsi suutis väravast toibuda ja hakata isegi veel rohkem oma mängu peale suruma. Avapoolajal järel oli raske ennustada, milliseks võib teine kolmveerandtund kujuneda.

Teine poolaeg

Tempo oli endiselt kõrge. Inglismaa puhul paistis välja, et mängiti pigem turvaliselt - keskväljal Parker ja Gerrard ei küsinud aktiivselt palli, söötudega vaadati kohe ründeliini.

Kümnekonna minuti järel suutis Rootsi domineerima hakata, hea oli näha nende esituses loovat jalgpalli. Martin Olsson tõusis vasakust kaitsest tihti ja tekitas seal äärel ülekaalu, rohkem jõudu viidi kasti juurde. Selliselt teeniti ka karistuslöögid, millest Olof Mellberg kaks väravat lõi. Teises tabamuse puhul oli näha, et inglaste kaitsjad olid küll valmis palli ründama, aga mitte mees-meest mängima.

Rootsi suutis pärast juhtima asumist esiti domineerida, aga Roy Hodgsonilt väga hea vahetus Walcotti näol. Esmalt lõi Walcott viigivärava - Rootsi ei jaganud nurgalöögi ajal mängijaid ära ja ta pääses vabalt löögile. Inglismaa 3:2 tabamus sündis Walcotti heast eeltööst - ta murdis kiirusega kaitsest läbi, Welbeck suutis inglaste õnneks lööki sooritades tasakaalu säilitada ja saatis palli efektselt võrku.

Üldiselt

Tegemist oli EM-finaalturniiri ühe kõige huvitavama mänguga.

Silma jäi, et Ibrahimović mängis natuke isekalt - üritas pigem läbi minna ja triblada, jättis söödud tegemata, ta ei keskendunud väga palju ülesande täitmisele, vaid tegutses oma tunde järgi. See võis halvata meeskondlikku tegutsemist.

Inglismaa näitas, et oldi tugevamad kui avamängus - ka Gerrard ja Parker ütlesid, et esimene kohtumine Hodgsonile heaks platvormiks, millelt saab edasi ründavamaks minna. Inglismaa mängijad olid enesekindlad.

Rootsist on veidi kahju, sest nad mängisid hästi ja julgelt, suutsid domineerida. Neil jäi puudu i-le täpi panemisest, ründeliinis vedas otsustavus alt. Ibrahimovići tegutsemine halvas ründeloogikat ja mõtestatust.