Miks jääb Eesti viimaseks väikeriigiks, kes glamuurset Superkarikat korraldada saab?
UEFA Superkarikat on välja mängitud alates 1972. aastast ning võõrustajaid on läbi aastate olnud erinevaid. Kui viimastel kordadel on mängu korraldamine antud väiksematele vutikantsidele, siis järgmisest aastast on jäme ots minemas suuremate jalgpalliriikide kätte.
Superkarika ajaloo alguses mängiti põhimõttel, et parim selgitati kahe mängu kokkuvõttes ning mängiti kodus ja võõrsil. Antud süsteem läks lõplikult hingusele 1997. aastaga (Üks mäng peeti 1986. aastal, kui mäng toimus neutraalses Monacos. Ainult üks mäng peeti ka 1991. aastal, kui mängiti ühe finalisti ehk Manchester Unitedi koduväljakul). Seejärel on mängitud neutraalsel pinnal. Esimeseks neutraalseks võõrustajaks oli glamuurne Monaco, kus palliti aastatel 1998 kuni 2012.
Kui kuni Tallinnas toimunud mänguni langetas võõrustaja osas otsuse UEFA juhatus, siis alates 2019. aasta Superkarika korraldajast on kavas avatud konkurss.
Eestiga saab selles sarjas aga väiksemate vutikantside pidu läbi. Järgmisel aastal mängitakse juba Türgis (Istanbulis) ning 2020. aastal Portugalis (Portos). Türklaste Istanbuliga konkureerisid näiteks Tirana (Albaania), Haifa (Iisrael), Astana (Kasahstan), Belfast (Põhja-Iirimaa), Gdansk (Poola) ja Toulouse (Prantsusmaa).
Porto rivaalideks olid valimistel taas Tirana, Haifa ja Belfast. Lisaks olid kandidaatideks Minsk (Valgevene), Helsingi (Soome), Almatõ (Kasahstan), Chisnau (Moldova) ja Nice (Prantsusmaa). Seega võitis mõlemal korral suurim ja parim pakkuja.
Kui Tallinn oli viimane, kes sai korraldusõiguse Platini ajal antud lubaduste toel, siis nüüdse UEFA presidendi Aleksander Ceferini käe all on asjad liikumas suurtele vutikantsidele sobilikus taktis. Nende soovide ja nõudmistega arvestatakse varasemast tunduvalt rohkem. Nii said ka näiteks algaval hooajal Meistrite liigasse suurriigid rohkem kohti.
Suuremate vutikantside eelistamisel on põhjuseid mitmeid. Üks on kindlasti majanduslik. Suuremad staadionid ja tuntumad jalgpalliriigid genereerivad lihtsalt rohkem raha. Kindlasti soovivad tippklubid võimaluse korral mängida kodule lähemal. Tunnistasid ju eilsel pressikonverentsil nii Madridi Reali kapten Sergio Ramos kui ka Marcelo, et võimaluse korral mängiksid nad suuremal staadionil ja kodule lähemal. Siiski lubasid nad siinsele publikule anda korraliku etenduse.
Kuidas sai Eesti aga praeguse seisuga viimase väikese jalgpallikantsina endale UEFA Superkarika korraldusõiguse?
Avalikkuse ees on eelkõige räägitud, et mäng õnnestus Eestisse tuua, kuna sel aastal tähistame me oma riigi 100. sünnipäeva (sama argumenti tuuakse välja ka rahvusvahelises meedias). Tegelikult ju ilus ja sümboolne žest, kuid reaalsuses mängisid siinkohal palju suuremat rolli Aivar Pohlaku head suhted endise UEFA presidendi Michel Platiniga ja tema mõjuvõim rahvusvahelisel tasandil. Suures plaanis saidki tegelikult otsustavaks soodsate juhuste (ja tähtpäeva) kokku langemine ning isiklikud suhted.
Nö neli vaala, mis said otsustavaks
Superkarika endale saamise nimel tehti tegelikult tööd juba aastaid. Jalgpalliringkondades hakkas 2015. aasta esimeses pooles liikuma jutt, et eestlastel küpseb säärane plaan. Idee hakkas arenema tegelikult juba eelneval aastal.
Eesti jalgpalli liidu president Aivar Pohlak tunnistas juunis Eesti Päevalehega rääkides, et huupi ei tegutsetud ja kõik oli viimseni läbi mõeldud. „Superkarikat oli kahtlemata keeruline Eestisse tuua. Jalgpalli liidul ja minul isiklikult on võime panna paika strateegiaid. Kõik oli algusest peale paigas. Samamoodi n-ö vaalad, millele toetusime. Kõik töötas. Kahtlemata oli keeruline, kuid olime konkreetsed ja täpsed. Nii kõik õnnestuski.”
Mis olid need „vaalad”, millele toetuti?
