Jäähallid on Pyeongchangis katuseni rahvast täis, isegi iluuisutamise võistkonnavõistluse esimestel päevadel polnud pileteid saada, lõuna-korealased passisid värava ees, ehk juhtub kellelgi olema lisapääse.

Suusastaadion ei kannata jäähalliga võrdlust. Eriti totter paistis asi välja sprintide ajal – alustuseks publikut pisut oli, aga mida õhtu ja finaalide poole, seda tühjemaks tribüünid jäid. Lõpuks vaatas planeedi kiiremate suusatajate võitlust käputäis rahvast, enamasti võõramaalased.

Sama käib laskesuusatamise kohta. Pyeongchang ei ole Oberhof, kuhu valgub kohale 40 000-pealine mass. Piinlikuks läks lilletseremoonia ajal, kui esikolmikut austas paar inimest, ülejäänud olid ammu jalga lasknud.

Nelja aasta pärast Pekingis on asjalood kindlasti paremad. Mitte et hiinlasi talisport eriti huvitaks, aga seal annab partei käsu ning koolilapsed ja vabatahtlikud kamandatakse käsu korras tribüünidele.

Millal oli viimati taliolümpial superfiiling, kui tribüünid olid piripardani röökivaid fänne täis? Õige vastus: 1994. aastal Lillehammeris. Sealt edasi toimusid mängud Naganos, Salt Lake Citys, Torinos (sinna tuli õnneks kohale arvukas Skandinaavia publik), Vancouveris, Sotšis ja Pyeongchangis. No ei ole need talispordi mekad.