Horvaatia ja Itaalia mängisid Euroopa meistrivõistluste esimesed mängud väga hästi ja positiivselt ning nii treenerid kui fännid olid oma meeskondadega rahul. Vastased olid neil muidugi väga erinevad ja nii oli raske öelda, kas paaris Horvaatia – Iirimaa olid iirlased väga nõrgad või horvaadid tõesti nii tugevad, sest füüsilised iirlased mängiti üle nende oma relvaga. Itaalia lähtus Hispaania vastu selgelt kaitsest, Horvaatia vastu pidanuks nad kindlasti enam ründama.

Samuti oli õhus küsimus, kumb hakkab dirigeerima keskvälja: Luka Modric või Andrea Pirlo? Kui palju muudab Itaalia oma mängu ründavamaks?

Mängus nägime, et poolajad olid väga erinevad. Itaalia oli kvaliteedilt natukene parem, võttis juhtiva rolli enda kanda ja leidis paremini väravaolukordi. Modric oli pigem varjus, ei saanud nii vabalt luua ega viia rünnakuid vastaste poolele. Ka ei kasutatud maksimaalselt ära oma pikki ja tugevaid ründajaid nagu nägime seda kohtumises Iirimaa vastu. Horvaatia ründajad on seda tüüpi, et tahavad äärelt tsenderdusi sisse ja võitlusse minna. Itaalia omad vastupidi on kiired ja ootavad läbisööte vahele. Mario Balotelli on muidugi võimsam, aga tema on üldse müstiline inimene.

Nagu ka sellel EM-il oleme näinud, siis kipub isegi 1:0 eduseisus olev meeskond seda hoidma. Nii andis ka Itaalia teisel poolajal initsiatiivi käest ära. Loomulikult peab kaotusseisus vastane rohkem jõudu kulutama ja Itaalia lasi Horvaatial seda teha. Nii pääsesid nad tsenderdusi andma, ühe sellise kaitsmisel eksis Giogrigo Chiellini ja Mario Mandzukic kasutas selle ära. Olukord kus juures ei olnud kindlasti midagi ületamatut, kuid ründaja puges väga osavalt tema selja taha. Ka võttis Modric üle Pirlo rolli keskväljamaestrona.

Kuna Itaalia kohtub viimases voorus Iirimaaga ja Horvaatia Hispaaniaga, siis sobis viik itaallastele kindlasti enam.