Mart Poomi MM-i kommentaar Delfile: Inglaste edasipääsu peale panustada ei julgeks

Pikalt Inglismaal mänginud Eesti koondise väravavahtide treener Mart Poom analüüsib jalgpalli MM-i kolmanda päeva oodatuimat heitlust Inglismaa ja Itaalia vahel ning hindab inglaste võimalusi alagrupist edasi pääseda.

Kahju, et kaks jalgpalli suurriiki pidid saunas mängima, tingimused olid väga rasked – kuumus ja niiskus. Mängutempo tundus palju aeglasem kui senistel MM-i mängudel. Kohati meenutas 1970ndaid ja 1980ndaid, kus oli samamoodi palju seismist. Oli küll sähvatusi ja Inglismaa alustas aktiivsemalt, aga pitseri pani see Amazonase džunglis mängimine, kumbki meeskond ei suutnud ega kavatsenudki kõrget pressi teha. Itaallasi tuleb kiita oma kannatlikuse eest, kohe algusest peale kombineerisid, hoidsid rahulikult palli ning otsisid oma momenti, kus nõelata. Värav tuli ju nurgalöögist, mängiti meisterlikult lahti ning Marchisio lõi. Inglased jäid kasti magama ning ei jõudnud kiiresti lööki blokeerima. Inglaste vastuvärav oli ilus, hea kiirrünnak, kus väga ruttu mindi kaitsest rünnakule üle.

Itaalia alustas teist poolaega väga hästi, kuid pärast väravat hakkasid nad lõpuvileni mängima. Nad laskusid väga madalale ning võtsid vastastelt kogu vaba ruumi ära. Inglased ei suutnud läbisööte leida, nende tsenderdused läksid rappa ja karistusala oli niivõrd ära mehitatud, et raske oli kedagi leida. Rooney oleks pidanud oma võimaluse ära lööma ning paremini oleks pidanud realiseerima kaht ohtlikku karistuslööki. Itaalia võttis kannatamisega selle võidu ära.

Vähemalt momentide poolest oli mäng võrdne. Lõpus inglased lihtsalt enam ei jõudnud, sest sellistes tingimustes on kergem eduseisu hoida, kui kaotusseisust välja tulla. Mina ennustasin enne mängu 1:1 viiki, kahjuks läks teistmoodi. Eks see oli väikestes asjades kinni, itaallased olid efektiivsemad ning nende kaitse oli väga hea. Itaalia on nagu Itaalia ikka. Kui viimane MM ära võtta, kus nad alagrupist edasi ei saanud, siis tavaliselt jõuavad ikka väga kaugele. Oskavad suurturniire mängida, suudavad end häälestada ning nendeks valmistuda. Mängivad taktikaliselt väga tugevalt ning hoiavad distsipliini.

Nüüd on inglastel päris raske ülesanne ees. Võimalused on, aga mitte väga suured. Costa Rica ja Uruguai on Lõuna-Ameerika kliimaga harjunud ning kui Peruu mäng välja arvata, siis inglaste viimased sõprusmängud pole ka eufooriat või julgust tekitanud. Eks sellele MM-ile mindi ka väiksemate ootuste ja survega, kui varasematele. On toimunud või toimumas põlvkonnavahetus ning ma usun, et noortele antakse aega. Inglaste edasipääsu peale väga panustada ei julgeks. Mõlemad mängud on nüüd väga kaalukad ning nad peavad täispanga peale minema. Eks nad jaksasid küll ning olid ohtlikud. Sterling, Welbeck ja Sturridge on väga head kiired mängumehed, kelle vastu Eesti kaitsjatel ei saa kindlasti valikmängus kerge olema.