Ukraina tegi alguses pressingut, sest vajas kindlasti võitu. See töötas. Andriy Yarmolenkol oli paar head võimalust. Temas on palju potentsiaali ja talenti, aga ehkki teda peetakse uueks Andriy Shevchenkoks, ei anna ta praegu Sheva paremate päevade mõõtu kindlasit välja.

Peagi sai Inglismaa end käima. Roy Hodgson kasutas vana head 4-4-2 formatsiooni, mida mängiti kompaktselt, hoiti liinide vahed väikesed ja sellest läbi murda on kõigil väga raske. Inglased sundisid ukrainlased ääri kasutama, sest teadsid, et nad on õhus paremad. Inglismaa tsenderdused vastupidi olid Ukrainale problemaatilised. Wayne Rooney’l tekitas häid olukordi, mille tõrjumisel oli Andriy Pyatov ebakindel. Kõige ilmekamalt oli seda ebakindlust näha värava puhul, kus Steven Gerrard mängis Yarmolenko üle, pall võttis küll paar rikošetti, ent Pyatov pidanuks selle kinni saama.

Ja Ukraina lugemata värav. Huvitav, kui palju tõendeid on FIFAle väravajoonetehnoloogia kasutusele võtmiseks vaja, et kohtunikud päästa. Kastikohtunik oli täpselt joonel ja tema ei näinud seda. Jalgpall on traditsioonidega mäng, palju on kaalul, kuid Ukrainale tehti ülekohut. See ei tähenda, et nad võitnuks, kuid 1:1 pealt olnuks mäng sootuks teine.

Kui see olukord välja arvata, siis Joe Hartil liiga palju tööd ei olud, sest taga oldi vägagi distsiplineeritud. Alagrupi võit tähendab neile kohtumist Itaaliaga, millega ollakse kindlasti rohkem rahul kui Hispaaniaga. Inglasi rõõmustab ka liidri Rooney naasmine, ta on kui talisman, kelle olemasolu annab omadele palju juurde ja röövib vastastelt kindlust.

Võrreldes praegust Inglismaad Fabio Capello omaga, siis mängitakse sarnaselt kaitsest lähtuvalt. Inglastel on ka üle pika aja väga hea väravavaht ja kokkuvõttes on neist ülimalt keeruline läbi murda. Hart on enesekindel, hea tõrjumisel, väljatulekutel ja jalalöökidel. Meeskond on ühtne, kõik teavad ülesandeid ja neid viiakse vastuvaidlematult ellu. Stiil sobib ja nad jõuavad tööd teha