Rohelus, päike, kriketiväljakud ühel pool, golfiväljakud teisel. Kergejõustikustaadionil käib küll kohalik võistlus, kuid nurgatagune puude varjus heiteväljak, kus toimub kettaheitejõuproov, on taas kui rahulik oaas. Miski ei reeda, et siin astub areenile olümpiavõitja ja veel mitu nädal hiljem olümpiaringi astuvat meest. Küll on sellega kenasti kursis kohalikud heitjad, kes juba tunnike enne võistluse algust 50-kohalise pisikese tribüüni täitnud.

"Igas teises riigis tuleks tuhanded Gerd Kanterit vaatama, aga meil siin ei peeta heitjaid millekski. Ainult jooksjad, jooksjad, jooksjad. Kergejõustiku teleülekannetega sama lugu," räägib 18aastane Stephen, 52-meetri-mees vasaraheites.

Tribüünil olev seltskond on äärmiselt asjatundlik. Kui massöör Indrek Tustit Gerd Kanteril soojendust aitab läbi viia, kommenteeritakse omavahel seninägematuid harjutusi. Igale teisele katsele järgneb tehnikaanalüüs. Kohalik heitjate treener Ronnie aga jäädvustab enamiku heiteid kaameraga - hoolealustele õpetuseks. Mõnigi on vaadanud Kanteri treeningheiteid YouTube'ist.

Stephenil on selge nägemus ka sellest, kes võidab Londoni olümpia kettaheitevõistluse.

"Okoye!" viitab ta 20aastasele briti imemehele. "Ta vajab vaid head tuult. Hiljuti heitis ta kohutavates tingimustes 64 meetrit. See juba näitab midagi! Usu mind!"

Küsimuse peale, mis saab siis, kui head tuuletingimused tulevad appi hoopis mõnele Okoye konkurendile, või miks põles Okoye läbi hiljutistel Euroopa meistrivõistlustel, noormehe vaimustus siiski vaibub.