LONDONI SPORDIBLOGI: Heiki Nabi medal, võitleja triumf

Laupäeval, kui Delfi vestles Heiki Nabiga olümpiakülas traditsioonilist võistluseelset juttu, küsisin temalt, millise õppetunni pani ta kõrva taha oma jõuprooviks, kui käis Londonis vaatamas judovõistlusi. Ka ju sarnane kahevõitlusala.

"Täpsemad judonüansid on treenerite analüüsida, aga mida mina nägin ja mis kindlasti kehtib ka maadluses - kes tulid medalile, need olid kõik väga võitluslikud, tahtsid jäägitult võita ja andsid endast lõpuni kõik. Sellised mehed medalile ei jõudnud, kelle näost paistis, et väga ei tahakski nagu matil olla," kirjeldas Nabi.

Ehk et tuleb "loom endasse sisse saada"?

"Tuleb sisse saada ja enda kasuks pöörata," vastas raskekaallane.

Mäletate Indrek Pertelsoni teel oma kahe olümpiamedalini? Kahtedel olümpiamängudel, mil judo raskekaallane võitis pronksmedali, õhkus Pertelsonist matile minnes (võib-olla vaid välja enne matše hilisemate finalistide vastu) tohutut võitlustahet, nälga, meeletut soovi juba pilguga vastane ära hirmutada. Ta oli võitluseks, vastase alistamiseks täielikult valmis.

Ma ei tea, kas see mälupilt on kuidagi ka Heiki Nabis talletunud. Aga see pole ka peamine. Põhiline on see, et ta meenutas Londoni olümpia maadlusmatšides oma olekult täpselt sellist meest, nagu ta kirjeldas ise "õige medalivõitjana" ja nagu oli Sydneys ja Ateenas Pertelson.

Ta oli mees, kes läks võitlema. Lõpuni välja.