Kuid selle toreduse varjus on EMil peetud ka hulga tühjasid ja ebahuvitavaid kohtumisi. Näiteks Hispaania on kõik oma senised kolm vastast alistanud sellise ülekaaluga, nagu oleks tegemist USA „Dream Team" meeskonna lõbusa olümpiateekonnaga. Teadupärast satub olümpiale ja MMile ka tasemelt keskpäraseid meeskondi.

Ühtmoodi suurelt on hispaanlaste käest saanud sugeda Euroopa tugevate keskmike sekka kuuluvad Montenegro ja Tšehhi, kui ka eeldatav autsaider Rumeenia. Pole kahtlustki, et Hispaania võidab alagrupis kindlalt ka Ungarit. Nende ainus tõsisem mäng on Horvaatiaga. Kes selle võidab, on alagrupis esimene.

Sellised suured käärid on võimalikud seetõttu, et EMil osaleb liiga palju meeskondi. Euroopa korvpalli taset arvestades, on 24 meeskonda ilmselgelt liiga suur arv - esimeste ja tagumiste taseme vahe on selleks liialt ilmne. Kui meeskondi on palju, tekivad ka alagrupid, kus heal juhul kaks tõeliselt head ning neli keskpärast meeskonda.

Kuigi EM on pakkunud ka üllatus, leidub finaalturniiri tasemele mittevastavaid meeskondi igas alagrupis: Island, Suurbritannia, Rumeenia, Ukraina, kes sai küll Gruusia üle üllatusvõidu, kuid tasemelt pole midagi erilist. Tänavusel EMil ei juhtuks midagi hullu ka sellest, kui osalejate seas poleks Ungari, Tšehhi, Belgia ja Poola.

Kelles ikka tekitab erutusevärinat Ungari ja Rumeenia vaheline korvpallilahing? Nende riikide elanike jaoks on see tähtis, aga sellega ka kõik piirdub. Pealegi pole kumbki suur korvpallimaa. Kui aga omavahel mängivad Hispaania ja Prantsusmaa, on põnevuses kogu Euroopa korvpallipublik.

16 meeskonnaga finaalturniir oleks absoluutse põnevuse säilitamiseks maksimum. Sealt edasi kaheksa veerandfinalisti ja siis juba medalimängud. Ei ühtegi tühja patsutamist, ega ebavõrdse tasemega meeskondade kohtumist. Kõik me tahame ju näha punkt-punktis kulgevat, kuid kvaliteedilt heatasemelist korvpalli. Keskmike ja kehvade koht on valikturniiril.