KALEV 25: Arvydas Sabonis: treener Garastase eest läksime võitlusse
„Žalgirises oli meil nagu pere ja tema on olnud mu teine isa. Treenereid on olnud sadu, aga Garastase eest läksime võitlusse,” lausus Sabonis ja vaatas Garastast tänutundega. Nad on võtnud Leedu korvpalliliidu koosolekutelaua taga istet, et heita põgus pilk möödunule.
„Treeneril on raske töö, kus on vaja tugevat südant, sest kõik peavad jooma tema verd. Eks ka Garastas närveeris, aga näete, ta on heas vormis,” ütles Sabonis ja noogutas Garastasele, kel täitub 84. eluaasta.
Vilepartii ajas marru
Sabonise ja Co. üks närvesöövam ja masendavam mäng oli 1995. aasta Euroopa meistrivõistluste finaalis Ateenas Jugoslaavia vastu. USA kohtuniku George Toliveri vilepartii ajas leedulased marru. Kõigepealt andis ta tehnilise vea Sabonisele, kes pidi peagi viie veaga pingile istuma. Kaks minutit enne lõppu sai Saulius Štombergas ründevea, millele Sabonis pingilt reageeris – kohe määras Toliver võistkonnale tehnilise viga ja leedulased keeldusid mängu jätkamast. Serblaste ja montenegrolaste liider Aleksandar Đorđević käis Šarūnas Marčiulionist veenmas, et nad mängiksid lõpuni. Veerandtunni pärast kohtumine jätkus. 96 : 90 võit kuulutas meistriks Jugoslaavia, kuid Kreeka publik karjus: „Leedu on tšempion!”
„Euroopa finaali vilistas NBA kohtunik. Mõistan, kui ta tuleks maailmameistrivõistlustele, kus osalevad ka ameeriklased. Ta tõlgendas olukordi NBA reeglite järgi,” ütles Garastas.
Sabonis lisas: „Tol tšempionaadil osales kümmekond NBA korvpallurit, teised mängisid aga Euroopas. Jugoslaavia oli tulnud juba mitu korda Euroopa meistriks, Leedule oli see esimene võiduvõimalus pärast taasiseseisvumist. Meil ei lastud võita, see solvas. Minu arust tundsid ka kreeklased end solvatuna.”
„Enne autasustamist tegid horvaadid meile ettepaneku, et las osaleb ainult Jugoslaavia. Kuid publikust oli kahju,” lausus Garastas. „Jugoslaavia mängijad polnud olukorras süüdi – nad tegid oma, meie oma tööd,” täiendas Sabonis.
Haruldase ande esiletõus
Spordiavalikkus nägi Sabonise talenti esimest korda 1981. aasta NSV Liidu koolinoorte spartakiaadil Vilniuses, kus leedulased alistasid tema vedamisel Moskva võistkonna. Garastas arutas kohe olümpiavõitjast noortekoondise peatreeneri Modestas Paulauskasega, kas edutada haruldaste kehaliste eeldustega ja mitmekülgne keskmängija Žalgirisse. Sabonise pikkuseks mõõdeti sel ajal 209 sentimeetrit.
„Olin veendunud, et kui me ei saa vähemalt 210 cm pikkust tsentrit, siis on meil raske AKSK-ga konkureerida,” märkis Garastas. „Talle oli vaja kohe anda võimalus meeste keskel areneda. Olen näinud, kuidas andekad noorukid istuvad pingil, kuid nad peavad saama mängus karastuda. Otsustasin, et teeme paar sammu tagasi ja ohverdame hooaja, et siis teha suur edasiminek.”
Tolsamal suvel kutsuti Sabonis NSV Liidu koondisse ja ta krooniti 17-aastasena Columbias maailmameistriks.
1983. aasta NSV Liidu meister selgitati esimest korda playoff’is. Keskarmeelased jäid 2 : 1 peale ja võitsid ka järgmisel hooajal. Kolmes järgmises kullaheitluses 1985–1987 valitses aga Žalgiris.
„AKSK-s oli pool liidu koondist, sageli mõjutasid mängu käiku kohtunikud,” ütles Sabonis. „Kui olime AKSK-le juba mitu korda kannale astunud, hakkasid kohtunikud meiega arvestama. Me ei tahtnud, et nad meid aitaksid, vaid vilistaksid õiglaselt. Meie võit polnud tähtis ainult Leedule, meil oli kogu Nõukogude Liidus palju poolehoidjaid.”
Garastas meenutas, et Valgevene kohtunik Vladimir Tsarikov rääkis, kuidas talle anti tegutsemisjuhiseid ja vastutasuks lubati ta saata Euroopa meistrivõistlustele. Arbiteritele jagati kaupa, mida poeletile ei pandud. „Me võisime neid üksnes vorstiga kostitada,” puhkes Sabonis naerma.
Ränkraske vigastus
Suur mängukoormus 1982. aastast saadik, kui kaitsta tuli nii NSV Liidu põhikoondise, juunioride esinduse kui ka Žalgirise värve, kurnas Sabonist. 1987. aasta mais murdus tal NSV Liidu koondise treeningul parema jala Achilleuse kõõlus. Kui Garastas helistas Moskvasse, lubati, et Sabonis lennutatakse esimesel võimalusel Helsingisse operatsioonile. Ometi seda ei tehtud. „Meil vedas, et Leedus leidus suurepärane mikrokirurg Kęstutis Vitkus,” tänas Garastas saatust.
Sabonis meenutas: „Trauma juhtus laupäeval. Oli vaja kiiresti opereerida, aga pädevat arsti polnud Kremli haiglas kohal. Pühapäeval toodi mind Vilniusse ja esmaspäeval opereeriti. Vitkused, isa ja poeg, olid väga hinnatud kirurgid. Aasta varem sõitis traktor ühe tüdruku jala puruks ja nad lappisid selle kokku.”
Kolm kuud hiljem komistas Sabonis kodutrepil ja Achilleuse kõõlus murdus teist korda. „Siis helistasin dr Vitkusele juba ise: „Kas saate mind veel kord opereerida?” Ta lubas teha jala nii korda, et rohkem ei pea lõikama.”
Sabonise sõit 1988. aasta Souli olümpiale rippus aga õlekõrre otsas. Abikäe ulatasid Portland Trail Blazersi juhid, kes kutsusid leedulase kevadel USA-sse taastusravile. Kui ta augusti alguses koju lendas, mõtles ta arstide soovitusele mängupinget paar-kolm kuud vältida.
Turniiri alguses oli Sabonis pärast poolteist aastat kestnud mängupausi roostes, ent iga mänguga tema koostöö tuttavate meeskonnakaaslastega paranes. Suur risk õigustas ennast.
„Olime juba noortekoondises mitmekesi koos mänginud ning Žalgirise mehed tundsid üksteist läbi ja lõhki,” sõnas Sabonis. „Kõige olulisem oli aga igaühe suur tahe – võita korvpalli olümpiakuld on midagi erakordset. See on ju teistel peale USA koondise õnnestunud ainult kolm korda.”
Garastas tänas saatust: „Sabonis oli tol momendil kolmas sportlane, kes pärast kõõluse kaht järjestikust murdu suutis edasi sportida.”
Oma õppetundi hoiatuseks tuues on Leedu korvpalliliidu presidendiametit pidav Sabonis manitsenud noortetreenereid: „Organism vajab kasvamiseks jõudu ja energiat, aga kui poiss mängib palju, siis läheb pinge suureks. Treeningul saab teha pause ja harjutada mõõdukalt, kuid mängus tuleb kogu aeg pingutada. Meie noortel esineb palju koormustraumasid, see hirmutab. Pealegi ei ole söök sageli sama tervislik nagu meie ajal.”
Kogu Leedu pidutses
Garastas otsustas hoolealuseid säästa pronksiheitluseks ühendatud võistkonnaga, mis koosnes Ukraina, Venemaa, Kasahstani ja Läti korvpalluritest. Võit 82 : 78 vallandas kogu Leedus üldrahvaliku peo. „Kohe pärast mängu tulid riietusruumi Vytautas Landsbergis abikaasaga,” meenutas peatreener. „Donn Nelson, kes oli meie abitreener, avas šampanjapudeli ja valas Leedu riigipea joogiga üle. Siis laulsime Leedu hümni. See oli meile väga tähtis võit.”
1995. aastal aitas Sabonis Madridi Realil võita Euroliigas ja ta tunnistati Vana Maailma parimaks korvpalluriks. Siis sõlmis ta lepingu Portland Trail Blazersiga, kus teda oldi kümme aastat kannatlikult oodatud. Portlandi meeskond jõudis kahel korral läänekonverentsi finaali, kus tuli alla vanduda vastavalt San Antonio Spursile (1999) ja Los Angeles Lakersile (2000). Vaatlejate hinnangul oli 220 cm pikkune Sabonis ainus keskmängija, kes suutis Lakersi koljatit Shaquille O’Neali pisutki ohjeldada.
„Teda oli võimatu pidurdada, meie jõud polnud võrdsed,” nentis Sabonis. „Ta oli supertäht ja kohtunikud ei saanud iga tema viga vilistada, sest korvpall on äri ja vaatemäng. Shaq kasutas seda ära ja teda oli raske katta. Vigadest pidin hoiduma, sest pärast minu väljalangemist polnud kedagi tema vastu panna.”
Tegi kõike, mida vaja
Sabonist iseloomustasid suurepärane väljakunägemine ja mänguintelligentsus, hiilgav sööduoskus ja tundlik vise igalt positsioonilt. Kui palju pidi ta seda kõike õppima?
Korvpallikuulsus täpsustas muigamisi: „Vasaku käe haakvise on siiski väga halb.”
Kaitses seisis Sabonis nagu müür. „Ta nägi kõike, mida vastane tegi,” kinnitas Garastas. „Ütles kaaslastele, kuhu joosta, läks ise teistele appi. AKSK vastu tegime kaitses viis-kuus viga, see oli võidu alustala. Nüüd räägitakse NBA-s, et enam pole keskmängijat tarviski. Kui neil pole häid tsentreid, siis saan neist aru. Aga kui leidub sama võimas mees nagu Sabonis, mis nad siis ütlevad?”
Karjäärile pani Sabonis punkti Kaunase Žalgirises 2004. aastal, kui ta tunnistati Euroliigas põhihooaja kõige väärtuslikumaks mängijaks.
„Saatus kinkis meile inimese, kellesuguseid sünnib üks saja aasta jooksul,” tõdes Garastas.
Suur korvpalliõhtu toimub 2. juunil kell 18.00 Saku Suurhallis. Osa ürituse tulust läheb Eesti noorte korvpalli toetuseks.