Jaak Prints: Kreeka ime ja venelaste silmaklapid
Venelaste loovus, kiirus ning jõulisus olid tõepoolest imetlusväärsed, mille tõttu polnud üllatav paljude (võib-olla veidi vähem asjatundlike) jalgpallisõprade eufooria, millest kantuna hakati Venemaa koondist kohe üheks turniiri võitjasoosikuks nimetama.
Sel ajal Berliinis viibides ehmatasin isegi, kui ma ühe inimese küsimusele, kas pean samuti Venemaad võimsaks, järsult vastasin: "Vara veel, ootame järgmise mängu ära." Õigemini ehmatasin, nähes küsija ehmatust mu vastuse peale. Püüdsin oma seisukohti selgitada, et venelaste suurimad vaenlased on nad ise, õigemini nende mentaliteet, mis võib otsustaval hetkel neid alt vedada.
Esitus Poola vastu oli juba kraadi võrra tagasihoidlikum. Millegipärast leidsid asjaosalised ise, eesotsas nende hollandlasest treeneriga, et nende mitte enam nii võimsa soorituse põhjus peitus ei muus kui korraldajariigi koondise südikas vastupanus. "Klapid sätiti silme ette," mõtlesin Viinis ajalehtede mängukokkuvõtteid lugedes.
Viimase alagrupimängu eel Venemaa mängijate meediale antud ütlused võis kokku võtta ühise mõttena - väljakukkumismängud algavad juba nüüd, midagi pole veel selge, läheme võitma. Tagantjärele jäi selgusetuks vaid, kellele nad neid sõnumeid sisendasid. Kreeklaste vastu ei paistnud platsil nende ütluste nimel kedagi tegutsevat.
Alateadlik aupaklikkus
Kuigi otsustavat alagrupikohtumist näis südikamalt alustavat Kreeka koondis, paistis kreeklaste liigutustest kohati justkui aukartust venelaste suhtes - ratsionaalselt võetuna ei evinud kreeklased edasipääsuks just ülemäära suurt šanssi. Vaevalt nad muidugi täiesti ilma usuta oma imepisikesse võimalusse mängima läksid - see olnuks juba ajalooliselt võetuna midagi loomuvastast, kuid ometi teatavat alateadlikku aupaklikkust vastaste suhtes nad paistsid ilmutavat, mida venelased omakorda tundusid tajuvat, ja viibides niigi näiliselt võrdlemisi turvalisel tabelireal, sai Venemaa mängijate enesekindlus tugeva annuse enesepettuslikku lisajõudu.
Avaminutitele järgnenud vastastikune kompamine ja kohanemine selja taha jäetud, kulges esimene poolaeg peamiselt venelaste pallikõigutamise tähe all, mida aeg-ajalt suutsid rikkuda kreeklaste vasakääre Samarase sööstud ja heitlused venelaste paremkaitsja Anjukoviga, moodustades selle kohtumise võitluslikuma paari - kord jäi peale üks, kord teine.
Poolaeg näis olevat juba lõppenud ja venelased oma mõtetes kuulamas treeneri riietusruumikõnet, kui kreeklaste veteranmängijast kapten Karagounisele kukkus venelaste trahvikasti lähedal sõna otseses mõttes sülle väravavõimalus, mis osutus ka ainsaks hetkeks mängu jooksul, mil mees suutis külma närvi säilitada. Kogenud kapten realiseeris venelaste kingituse mängu sündmuste käigule vastaselt väravaks.
Kaheksa aastat tagasi oli Venemaa koondis ainus, kes suutis hilisema turniiri üllatusvõitja Kreeka alistada. Sel hetkel, kus teine paar oli Wroclavis lõpetanud oma poolaja väravateta viigiga, olnuks võimalus ajaloo kordumiseks peegelpildis. Võimaluseks see jäigi, sest Venemaa koondisega vastupidises suunas kulgesid Tšehhi meeskonna esitused.
Venemaa vajas muutusi
Mis siis venelastel valesti läks? Kui klapid on jätkuvalt silme ees, on küllap sellele küsimusele raske vastata. Paljud ootasid enne otsustavat kohtumist Kreeka vastu, et Advocaat vahetab kahes varasemas kohtumises hulganisti (avamängus suisa turniiri rekordit tähistanud mahus) võimalusi luhanud Keržakovi Pavljutšenko vastu algkoosseisus välja. Muutust olnuks tõepoolest vaja.
Ma ise lootnuks mängu (aga tegelikult kogu turniiri) varasemas staadiumis platsil näha Pavel Pogrebnjaki. Nägin teda mai keskel Londonis Fulhami eest mängimas ja ta jättis väga liikuva ja leidliku mulje. Tõsi küll - ülesanded ja vabadus klubi eest mängides on tal veidi teistsugused. Pogrebnjak sai küll viimaks oma võimaluse, kuid neist napist paarikümnest minutist jäi sisseelamiseks, liiatigi veel olukorras, kus meeskond meeleheitlikult päästvat viigiväravat jahib, väheks. Ses mõttes võib eeskujuks tuua inglaste peatreener Roy Hodgsoni valiku kasutada Rootsi vastu algkoosseisus mõnevõrra üllatsulikult ees Andy Carrollit - otsus, mis tagantjärele end õigustas.
Advocaat jäi aga enda juurde ja soovis oma ründajale veel ühe võimaluse anda - usaldus, mis on iseenesest samuti imetlusväärne. Ega Keržakov polnudki kreeklaste vastu talle mängida antud esimesel poolajal kehv (pigem paistsid negatiivses mõttes silma teised mängijad, eesotsas
paremääre Sirokoviga), kuid ennekõike lasus põhjus meeskondlikus üksluises mängujoonises, millest hoiti kramplikult kinni ka teisel poolajal - keskelt tuli lühikeste söötudega läbi murda, maksku mis maksab. Vaid korra tsenderdas Aršavin teisel poolajal ohtlikult kasti, see mõjus väga värskendavalt.
Venemaa-Kreeka kohtumine jäi silma ka hambutute kauglöökide osas. Venelaste poolelt õnnestus esimesel poolajal vaid üks Keržakovi ja teisel üks Denissovi sooritus, kreeklaste poolelt tabas paar minutit pärast Denissovi lööki Katsouranis karistuslöögi ristlatti, ülejäänud katseid oli raske löökideks lugeda.
Kreeklaste mäng Venemaa vastu tõi neile küllap palju poolehoidjaid. Kummaline seltskond on see Kreeka koondis, mille kaptenilint tundub selle kandjale mõjuvat kui klounimüts, mis paneb kogenud mehed totakalt ja kohatult käituma; mille kaitseliini, kus üldiselt peetakse suureks vooruseks arvukalt kogunenud mängija-aastaid, moodustavad valdavalt noored (mõned veel poisikestesilmade ja õhetavate põskedega) mängijad; ning eespool tegutsevad seevastu juba soliidsemas eas härrased, kelle kiiruslikud ning vastupidavuslikud omadused peaksid juba olema hakanud esimesi langustrende ilmutama - nagu oleks alustatud põlvkonnavahetust valest otsast; lõpetades nende portugallasest treeneriga, kelle kehakeelest ja näoilmetest võiks justkui välja lugeda, et viimane asi, mida ta hetkel teha tahab, on viibida sel turniiril, kuid kes sellele näilisele eksiarvamusele vastupidiselt väga tarku otsuseid langetab. Nüüdki, Venamaa vastu astudes tõmbas Fernando Santos vahe Kreeka kaitse- ja poolkaitseliini vahel kokku, röövides nii venelastelt tegutsemisruumi, ning vahetas kohtumise viimases faasis vanakesed, kõvasti rassinud ning endast kõik andnud Gekase ja Salpingidise ning ülekeenud ja niigi hõreda närvikavaga Karagounise, nooremate vastu.
Penaltiolukorra, mis Karagouniselt mõistuse röövis, lahendas Rootsi kohtunik Jonas Eriksson põhjamaise jaheduse ja kalkuleeritusega õigesti. Enama tahtmiseks tulnuks kreeklasel kehavalitsemisel ja –kasutamisel osavamalt tegutseda.
Ime sündis ometi, sellist asjadekäiku osanuks vaevalt keegi ette näha, õhtu pakkus küll ohtralt dramaatikat, aga jalgpall tervikuna võitis sellisest sündmusteahelast palju. Niigi pole siiani ükski kohtumine seekordsel turniiril lõppenud väravateta viigiga.
