Tabeliseisu analüüse ning võimalike stsenaariumide üle arutelusid peeti senise turniiri käigus just vast enim enne C-alagrupi viimast mängudevooru. Põhjuse selleks andis ennekõike tabeliseis ise, aga küllap aitas jalgpallisõprade ootusi üles kruvida ka põneva ning ootamatu pöörde saanud A-alagrupi edasipääsejate selgitamine; sellele järgnenud B-alagrupi lõpplahendus samaväärset põnevust pakkuda ei suutnud, ning publiku janu imede järele sellest omakorda üha kasvas.

Imesid ja uskumatuid sündmustepöördeid ei saa aga juhtuda liiga sagedasti, muidu minetaksid nad ainukordsuse aura, me harjuksime neid kogema ja kaotaksime huvi nende vastu sama ruttu, kui jõudis tekkida janu nende järele. Algkoosseisud ja formatsioonid pakkusid vähe üllatusväärset – Horvaatia treener Slaven Bilić hülgas avavoorus Iirimaa vastu kasutatud 4-4-2 mängujoonise ning lootis, et Itaalia vastu teisel poolajal tõhusalt töötanud 4-2-3-1 mängujoonis toob edu ka hispaanlaste vastu, vähemasti kavatses ta sellega ennekõike vältida kaotusseisu jäämist. Seetõttu jättis ta pingile haigusega võidelnud Evertoni ründaja Nikica Jelavići ning lootis, et ehk õnnestub pikki palle üksi ette jäetud Mario Mandžukićini toimetades mõni neist väravaks vormistada. Vicente Del Bosque jättis Hispaania algkoosseisu oodatult samaks, mis eelmises resultatiivses kohtumises Iirimaa vastu – 4-3-3 ja nii-öelda vale number üheksa (ehk mängija, kel ründaja kohal tegutsedes puuduvad otsesed positsioonist lähtuvad ülesanded) peale Fernando Torrese.

Eeltingimuseks, et Hispaania ja Horvaatia mängus põnevaks läheks, oli Itaalia juhtimaasumine tabeli punase laterna Iirimaa vastu. Selleks kulus üle poole tunni. Seetõttu Hispaania-Horvaatia mängu esimesel poolajal midagi väga põnevat tegelikult ei juhtunudki. Esimeste korralike pealelöökideni jõuti alles pärast paarikümneminutilist (enamaltjaolt hispaanlaste vahel toimunud) palliveeretamist. Statistiliste näitajate poolest olid hispaanlased mõlemal poolajal üle, nende takistamiseks tuli horvaatidel tihti veahinnaga sekkuda. Tõrjeid esilekutsunud löögid sooritati kogu mängu vältel peaasjalikult kas kaugelt või väga terava nurga alt. See näitab kaitse kompaktsust ning ka tegutsemist – ennekõike Horvaatia puhul – kaitseülesannetest lähtuvalt.

Rakitici vale otsus

Teisel poolajal seevastu hakkas juhtuma. Napilt enne tunni möödumist mängu algusest pakkusid hoopis horvaadid kogu kohtumise ühe ilusaima rünnaku (värava toonud hispaanlaste stiilinäite kõrval), kui Luka Modrić Sergio Ramose keskjoone lähistel üle mängis, kaaslasi järele oodates hispaanlaste trahvikasti paremasse nurka liikus ning mõõdetud hetkel, mil Hispaania kaitsjad olid kambakesi etteposti suundumas, täpse tsenderduse tagumisse posti otse Ivan Rakitići pea peale läkitas. Paraku otsustas Rakitić otse peale lüüa, tehes löögi tõrjumise Iker Casillase jaoks tublisti lihtsamaks, kui see võinuks läbi maapõrke lüües osutuda.

Vaid üks korralik rünnak õnnestus keskelt läbi murdes teha, selleni kulus pea terve mängu jagu aega ja see tõi viimaks ka värava. Võimalik, et ühe olulise muutujana oli selleks väravaks vaja ka pingilt tulnud ning pingetest vabu mängijaid – väravaautoriks tõusnud paremäär Jesus Navas oli 61. minutil asendanud selles kohtumises paraku mitte tõhusaks osutunud Torrest ja otsustava rünnaku algataja Cesc Fàbregas 73. minutil David Silvat.

Navas, kes pääses alagrupimängudes 26 minutiks platsile Itaalia vastu ja 29 minutiks Horvaatia vastu, mõjub Hispaania meeskonnas oma veidi teistsuguse mängustiiliga musta lambana. Mitte halva lambana – seda näitab ka Del Bosque usaldus tema vastu ning tema Horvaatiale löödud värav, aga ta paistab veidi teismoodi mõtlevat ning veidi teistsuguseid otsuseid vastu võtvat kui ülejäänud koondisekaaslased, selles on oma värskendav võlu. Erinevus rikastab. Del Bosque saab pidada end rikkaks meheks, kui tal on edaspidigi võimalus sarnaseid lisakäike kasutada. (Oma esimest võimalust ootab pingi peal teiste seas ka Fernando Llorente). Võib-olla oli see ehk ka põhjus, miks FC Barcelona ei suutnud sel aastal Meistrite liigas triumfeerida – nad tegutsesid hästi, aga liigagi ühtemoodi hästi. Hispaania seekordset väravat ennast peavad kritiseeridatahtjad ilmselt vägagi hispaanialikuks/barcelonalikuks palliga väravasse jooksmiseks, aga tuleb tunnistada – see oli tehtud stiilipuhtalt. Lõpu eel vallandunud horvaatide kaartiderahe oli tingitud frustratsioonist käest libisenud edasipääsu pärast.

Nii oli turniiri esimene väravateta viik lähemal kui kunagi varem. Kui turniiri lõpus parimate mängijate selgitamiseks läheb, võib väravavahi otsimist sellest alagrupist alustada. Vaevalt D-grupist teisena edasipääsejad oma edasipääsust täit rõõmu tunda suudavad, kuid veerandfinaaliks Hispaania vastu valmistudes on neil, kes iganes nendeks ka ei osutu, horvaatidelt õppust võtta küll.