Kanada „põles“ terve finaalmängu heleda leegiga, võideldi iga ruutsentimeetri eest, vastastele ei antud absoluutselt hingamisruumi, vaid pressiti ja töödeldi neid halastamatult. Soomel oli terve mängu jooksul maksimaalselt kaks ja pool konkreetset skoorismisvõimalust, ülejäänud aja pidid nad ainult oma tsoonis kaitses rühmama.

Omamoodi sümboolne on, et finaali pikaks ajaks ainsaks jäänud värava viskas mulluse NHL-i drafti esinumber Connor McDavid, kes enne oli jaganud vaid väärt väravasööte. Soomlased on loomulikult pettunud, samuti on murest hallid miljonid fännid (huvitav, kui paljud homme tööle ei jõua?). Kanada õppis alagrupis saadud kaotusest palju, paljud ei uskunud, aga nad suutsid paar käiku juurde panna ja töötada meeletult kõik 60 minutit ja sellise Kanada vastu ei saa mitte keegi.

Pronksimängust natuke ka. Venelased said lohutusauhinna kätte. Eks neil oli ikkagi suur hirm naha vahel, et äkki jäävadki kodusel MM-il medalita. Ausalt öeldes, ega USA enam väga jaksanudki, poolfinaal oli nendest kõik mahlad välja pressinud. Piisab vaid ju sellest, kui väravavaht iga kord enam ei päästa, kaitsjad ei suuda teha paari kiiret vajalikku liigutust ja rünnakul pole võiduks vajalikku teravust. Venelased lõid seekord klassiga, nad olid pronksi üle väga õnnelikud ja peavadki olema.

Turniiri lõppu tuli siiski väike tõrvatilk ka, vähemalt minu arust. MM-i kohapeal kajastanud meediavägi valis turniiri MVP-iks Soome imepoisi Patrik Laine. Kas natuke liiga vara pole, või anti see avansina? Noormehe ego olevat vahepeal olnud nii suur, et ei mahtunud Tampere jäähallist uksest sissegi. MVP tiitli oleks võinud saada kasvõi seesama McDavid või siis kanadalaste kapten Corey Perry, kes on Triple Gold Clubi kõige värskem liige.