INTERVJUU RIIAST: Kristjan Kangur võidujärgsel hommikul: kordan veelkord, siin seltskonnas ei ole ühtegi meest, kes tuli siia Riia linna nautima
Kirjelda palun meeskonna meeleolu pärast eilset võitu. Teie nägudelt ja sõnadest paistis õhtul veidi kahetisi tundeid, rõõmu ja muid tundeid segamini.
Ma arvan, et kõik olid väga rahul ja rõõmsad, et võitsime. Ma ei usu, et väga kahetised tunded olid. Väsinud kõik. Hiline mäng ja raske mäng.
Kaptenina tunned kindlasti uhkust, et meeskond sellisest raskest seisust välja tuli?
Loomulikult. Iga positiivne hetk on meie jaoks on suur abi. Seni on teadupärast ainult negatiivset eks ole olnud ju. Nagu näha. Loomulikult, iga väikene rõõmuhetk aitab meile kaasa.
Kui palju sa saad, tahad ja oskad kirjeldada seda, kuidas negatiivsest jagu saite?
Negatiivne on alati see, kui sa ei võida, kõik ei lähe nagu soovitud. Kordan seda, mis olen varem öelnud: me tulime siia võitlema ja me oleme endast alati 100 protsenti andnud. Tihtipeale see lihtsalt ei tule nii välja. See on võib-olla teie tõlgendamise küsimus, et keegi ei soovi mängida, keegi ei soovi võidelda või keegi ei soovi võita. Näidake siis näpuga või... Siin seltskonnas ei ole meil ühtegi meest, kes tuli siia sirge jalaga, tuli siia Riia linna nautima. Me tulime siia, et endast parimat anda. Paraku see tihtipeale lihtsalt ei õnnestu.
Kui palju oli teise ja kolmanda mängu vahepeal lisaks tavapärastele koosolekutele mängijatel isekeskis "hinge otsimisi", suude puhtaks rääkimist. Et ei anna alla või ei lase pead norgu.
Selliseid vestlusi... Mitte keegi ei ole alla andnud. Loomulikult, mõnel mängijal natuke tuleb mõrudam meel peale. See on loogiline, see on inimloomuses. Meil ei ole vaja olnud personaalseid vestlusi, sest kõik me oleme professionaalid ja oleme tulnud võitlema ja võitma. Ma kordan veel... See on kõigest mäng. Me tulime siia nautima ja kogu lugu, meie elu läheb pärast seda edasi, ükskõik, kuidas tahate seda tsiteerida, kirjutage, kuidas tahate.
Lisaks koosolekule, kus Jüri Ratas ergutuskõne pidas, rohkem selliseid koosolekuid polnud?
Ametlikult mitte, jah.
Sa pole tahtnud oma tervisest väga numbrit teha, aga siiski - kui koondise arst on öelnud, et selga võib valu igal suvalisel hetkel lüüa, siis kas tegelikult on mingis mõttes ime, et üldse siin oled koondist aitamas?
(Mõttepaus) Ma ei usu imedesse. Ma tahtsin siin olla, ma üritan endast parima anda. Mul on mõnevõrra raskem füüsiliselt võib-olla, ma üritan vastu pidada, andes endast nii palju, kui saan. Ma pole see, kes füüsiliselt varem olnud.
