Inna Uit tahab Jumala poolt antut kasutada

 (11)
Inna Uit, Muscle
Millal otsustasite, et jätate spordi maha?

1998. aastal oli mu viimane võistlus. Tegin veel 1999. aastal vormi oma kolmandaks profivõistluseks, kuid kaks nädalat enne võistlust otsustasin tippspordist loobuda. Too aasta oli mul väga raske, olid kodused probleemid elukaaslasega (Uidi elukaaslane on kolmandat aastat eeluurimise all - R. K.), ning ühel päeval ma vaatasin ennast peeglist: nii magamata ja kurnatuna ei olnud mõtet võistlema minna.

Sellele lisandus veel see, et proffide peakontor on ju USAs ja nende suhtumine kõikidesse mitteameeriklastesse oli väga üleolev. Nad tahtsid ainult kulturistide pealt teenida.

Kui palju te viimasel ajal veel trenni teete?

Kergelt teen. Täpselt nii palju, et end vormis hoida, kuid varasemaga võrreldes on see, mis ma praegu teen, naljaasi. Närvid kohe puhkavad. Toidurežiimi muidugi jälgin, see komme ei kao mul vist elu lõpuni.

Kas tagasi tippsporti ei taha?

Ei mõtlegi. Tiitlid on mul kõik saavutatud ja tervist rohkem lõhkuda ei leia mõtet. Kui keegi annaks midagi selle eest, kuid Eesti riigis hoolitsetakse ju ainult olümpiaalade tegijate eest. Lihtsalt solvav oli see, et esindasin ju kogu aeg Eestit, olen riigile nime teinud, kuid mitte mingit riigipoolset tunnustust ei olnud.

Mul ei ole hea kõrvalt vaadata, kuidas olümpiaalade esindajatele kingitakse autosid, ehitatakse maju ja ei tea veel mis. Erki Nool on juba miljonär, aga mul ei ole midagi isegi pangakaardi peal.

Olete öelnud, et te andsite omal ajal spordile rohkem kui Erki Nool. Millega seda põhjendate?

Tegin omal ajal kergejõustikku ja nägin selle ala tegijaid. Nad võisid endale peaaegu kõike lubada, ei olnud nii, et isegi šokolaadi süüa ei või. Mul oli suurem osa aastast režiim peal. Meeskulturistidega võrreldes on naistel selles suhtes raskem, et meil on rasvkudesid rohkem. Me peame selle nimel, et lihased välja paistaksid, rohkem vaeva nägema.

Alguses võistlesin kehakaalus kuni 52 kilogrammi ja siis pidin enne võistlust maha võtma 12 kilo. Enne kaalumist oli alati väljaväänatud asja tunne. Kaalumine oli tavaliselt võistluseelsel õhtul ning pärast seda oleks olnud vaja puhata, kuid selle asemel söin öösel pidevalt, et oma isu rahuldada. Nii ennast pidevalt kurnates tuligi otsus, et pean võistluskaalu vahetama.

Nädal aega või kolm päeva, kuidas keegi, peab kulturist lihaseid laadima, et lihas näeks mahlane välja. Kes teeb seda riisiga, kes kartuliga, kes spagettidega. Mina tegin seda riisi ja rosinatega. See on kõige efektiivsem, kuid ka kõige ohtlikum.

Võistluseelsel perioodil dieedil olles on organism kurnatud. Vahetult võistlus eel on vaja organismi laadida süsivesikutega, et vett lihastesse saada. Rosin tõmbab vee naha alt lihastesse, kuid kui seda üle süüa, siis läheb nii lihasesse kui ka naha alla ja näha pole midagi.

Mille järgi te laadimist tegite?

Tunde järgi ja eks oma osa ole ka praktikal. Mingit arstlikku kontrolli mul ei olnud. Üldse käisin selle aja jooksul kaks korda spordiarsti juures, kuid need olid mõttetud käigud, midagi tarvilikku ma teada ei saanud. Mis ma selle teadmisega peale hakkan, mida mu kardiogramm näitab? Ma tean, et mul on lapsest saadik südamepuudulikkus ja ma ei tohiks üldse sporti teha, kuid ma ju tegin ja midagi ei juhtunud.

Tänu millele teil nii väljapaistvad lihased olid?

Esikohal on geenid. Ma võitsin ju 1989. aastal pärast kolme kuud treenimist kõiki N. Liidu paremaid. Mul on kulturismi jaoks ideaalsed omadused ning kui kohe esimesest võistlusest võitma hakkad, siis see ala lihtsalt haarab endaga kaasa.

Ma ei tarvitanud põhimõtteliselt keemiat ja mu vendki on väga keemia vastu (Inna Uidi vend Jüri Uit tuli esimeseks Eesti rammumeheks — R. K.). Tema pojadki on ilma igasuguse keemiata võimsa kehaehitusega. Vennapoeg nägi 13aastaselt välja nagu 18-19aastane ja seda peaaegu ilma mingi treeninguta.

Enne meid ei olnud peres küll tippsportlasi, kuid isa tegeles maadlusega ja ema räägib ka, et koolis olid tal spordis head tulemused.

Tippspordis olles unustasin ma tihti isegi vitamiine võtta. Profikarjääri ajal rääkisin teiste proffidega ja sain teada, millist keemiat nad sisse sõid. Kui nad kuulsid, kuidas mina ennast vormi ajan, siis nad ei uskunud seda. Ütlesid, et ma mängin lolli, ilma keemiata polevat võimalik nii välja näha.

Kas sportlastevahelist kadedust olete palju kohanud?

Loe veel

Ei ole. Kui võisteldakse, siis hinnatakse seda, mida tehakse ise, ja teatakse, mida teevad teised. Vihane ollakse vaid süsteemi ja kohtunike peale.

Näiteks 1996. aastal olin juba enne vormi tegemist täiesti kindel, et tulen maailmameistriks, isegi mingit adrenaliini enne võistlust veres ei olnud. Kahtlema pani vaid see, mida teevad kohtunikud. Venemaa kohtunikud panidki mulle kõige madalama hinde, lootes, et nende kaasmaalane võidab. Õnneks hindasid teised kohtunikud mind maksimumhinnetega.

Profivõistlustelt olid mul samuti kohtunikega karmid kogemused. Proffidel on kohtunikud ainult ameeriklased, kes on enne võistlust juba oma paremusrea paika pannud. See paistis selgelt silma.

Ma nutsin pärast oma esimest profivõistlust 1997. aastal. Solvumistunne oli nii suur, sest olin ju terve aasta selleks võistluseks vormi teinud ning oma raha ja tervise selle alla pannud. Ma ei pretendeerinud küll finaali kuue hulka, kuid kümne hulgas oleks ma ikka pidanud olema.

Raha mängis palju kaasa, olin seal koos ühe Vene neiuga, kes amatööride võistlustel oli alati mu selja taga, kuid tänu rahakatele toetajatele pääses ta finaali ja sai lõpuks 9. koha, olgugi et ta oli selline poolpehme.

Niisugust lööki polnud ma varem saanud, enne olin ma sellistest asjadest ainult kuulnud. Jõuetuks tegi see, et midagi selle vastu teha ei saanud.

1998. aastal teisele profivõistlusele mineku ajal olin ma elu parimas vormis. Ja ka kõik teised ütlesid mulle, et ma olen kindel viie hulka pääseja. Minu jaoks oli šokk, et ma jäin 11. kohale. Pärast võistlust kirjutas kõige kuulsam profikulturistide fotograaf, et mulle tehti ülekohut.

Enne elasin ma nagu unistustes ja profiks saamine oli minu jaoks paradiis, kuid profimaailma nähes sai mulle selgeks, mis asi see on. Tagasiteed amatööride sekka aga ei ole, sest see oleks lihtsalt oma imago rikkumine. See on viimane asi, parem on juba lõpetada kui minna tagasi.

Minu miinuseks oli enne ja on praegu, et mul pole oma mänedžeri. Peaaegu kõikidel võistlustel olin ma üksinda.

Kas teete ka treeneritööd?

Treenin teisi juba 1992. aastast, kuid see ei anna isegi mitte leiva, vaid n-ö poole leiva raha. Mul on tunnitasu ning kaks ja pool tuhat krooni, mis ma selle töö eest kuus kätte saan, jääb ju alla Eesti keskmise palga.

Kas ei ole olnud mõtet teha oma kool?

Selleks on raha vaja. Ükskord hakkasid ühed inimesed kooli loomisega tegelema, kuid ma sain petta. Aferiste on palju. Neil oli vaja vaid tegevuse alguses endale minu nimega reklaami teha ja seda nad said.

Kuida suhtute Interneti-lehekülgedesse, kus eksponeeritakse teie alasti pilte?

Mu ametlikul koduküljel on mu uuel ajal tehtud alastifotodel strateegilised kohad ära retusheeritud.

Ühel teisel mitteametlikul küljel on vanad fotod, kus ma olen basseinis ning mis on tegelikult tehtud ühe USA ajakirja jaoks. See veebileht on tehtud väga odavalt, pildid on ka väga udused.

Ajakirjas Muscle Elegance poseerimisest (Inna Uit oli selle ajakirja esikaanetüdruk — R. K.) ei teinud ma mingit saladust. Ega see olnud mingi pornoajakiri, ma olen seal peal rahulikult, nii nagu ma tavaelus olen. Tavalist kehailu näitavad pildid.

Mida poseerimine teile endale andis?

Eestis ei anna see finantsiliselt midagi, sest huvilisi peaaegu ei ole ja need, kes olekski huvitatud piltide ostmisest, soovivad seda teha ilma rahata. Nad ei saa aru, miks peab selle eest mulle maksma, aga mina olen ju nende tegemise eest maksnud. Arvatakse, et kui oled kuulus, siis on sul ka palju raha.

USAs aga just piltide müümisega kulturistid endale põhilise raha teenivadki.

Kui teid praegu muskleid näitama kutsuda, kas oleksite nõus?

Ei. Nüüd on mul teistsugune imago. Praegu näitan ma ennast uue inimesena.

Teie imagovahetus ja uued rinnad olid Eestis pikka aega kuum teema. Miks te alguses eitasite, et te rindade suurendamiseks silikooni kasutasite?

Ma ei tahtnud alguses seda uudist üldse levitada. Nii ma eitasin, sest see oli minu arust parem, kui öelda küsijatele … you, nagu ma tegelikult tahtsin öelda.

Ma tunnen ennast nendega loomulikuna ja ma ei arva, et neis midagi erilist on. Mind opereerinud arst sooritab selliseid operatsioone päevas 3-4.

Te olete küllaltki tihti Eesti meedias, eelkõige küll seltskonnaajakirjades. Kas otsite ise neid kontakte?

Ei. Muidugi mind huvitab, mis minust kirjutatakse, kuid ma olen paljudest pakkumistest loobunud ja palju ka seltskonnaajakirjanikega sõdinud. Nad keeravad ikka su sõnad omamoodi, teevad selle oma huvi järgi ümber. Eriti teevad seda naisajakirjanikud, kes panevad artiklitesse sisse oma õela kadeduse.

Kuidas teete naistele selgeks, et kulturism ei ole naiste jaoks õudne spordiala?

Ma pole kunagi sellele vastu vaielnud, et paljud naiskulturistid näevad tõesti õudsed välja. Peab ennast peeglist jälgima ja teadma oma piiri. Mina teadsin, et ma tahan endale ilusat välimust.

Minu jaoks oli eeskätt tähtis naiselikkuse säilitamine ning minu arust see mul õnnestus. Mida teised mõtlevad, see on mulle ükskõik.

Miks mitte realiseerida seda, mis sulle on Jumala poolt antud? Ma ju ei keela ega kritiseeri kunstnikke, kellel meeldib ainult peeniseid joonistada. Las igaüks teeb seda, mida ta tahab teha.

Arvan, et enamik kriitikat minu aadressil tuleb ikka kadedusest. Kui ma oleks tõesti mehelik, siis ei tehtaks mu tegemistest numbrit. Ma tean, milline ma välja näen, ja ma olen enda üle uhke. Samas meeldisin ma ka ise endale mitte niivõrd võistlusaegses vormis, vaid mu keha oli minu jaoks kauneim siis, kui ma ennast vormi ajasin.

Näitate tellimise peale oma kehailu, lindistate VIBE’i projekti raames USA plaadilettide jaoks plaati, teete treeneritööd. Mis on aga teie jaoks see, millega te tahaksite elatist teenida?

Tahan tegelda fotomodellindusega, kuid mitte Eestis, vaid välismaal, kus sellega teenida võiks. Üks takistus, mis ma pikemaks ajaks välismaale minna ei saa, on muidugi mu 15 ja poole aastane koer Musti, kes on mulle nagu lapse eest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare