“Kui rutiin meeskonna päeva ei raamiks, valitseks kaos ning 11 inimese liigutamisele kuluks meeletu aeg ning me lihtsalt ei jõuaks vajalikku distantsi läbi sõita,” selgitas tuuri eestvedaja Tõnu Vahter, miks on distsipliin meeskonna sõber.

Äratus on meeskonnal tavaliselt kell 7, millele järgneva paari tunni jooksul süüakse, pannakse rattad valmis, vajadusel puhastatakse-õlitatakse ning pakitakse laager kokku. Sealt edasi lähevad 11 tiimiliikme teed mõnevõrra lahku.

Ratturid
Seitse ratturid hakkavad sõitma kell 9. Keskmine päev jääb 5-6 tunni kanti, aga on ka kuni 10tunniseid sadulas veetmisi. Päeva pikkuse dikteerib lisaks distantsile ka raskusaste ehk kui palju tõusumeetreid koguneb. Lõuna söövad ratturid teel, kus tehakse paar-kolm peatust. Pärastlõunaks jõutakse päeva laagripaika.

Saateauto nr 1
Saadab rattureid. Sõltuvalt marsruudist kas sõidab neil järel või kokku lepitud kohta ette.
Saateautos on varuosasid, õhukummide vahetamiseks vajalik ning lisaks mehhaanikule ka füsitoerapeut. Samuti kannab auto lõunakasti, kus sees ratturite einepausiks vajalik.

Saateauto nr 2
Suundub pärast ratturite starti poetuurile ning õhtust majutuspaika otsima. See kõlab lihtsalt, kuid 11 inimesele söögi kokku otsimine võtab tund või paar ning majutuspaiga leidmine on ka vahel keeruline. Näiteks ilusate ilmadega laagerdatakse looduses ja telkidega, kuid selleks sobilike paikade leidmine on sõltuvalt riigist rohkem või vähem keeruline.

Kui ilm on vihmane, ööbitakse katuse all - üürimajas, korteris või mõnes kämpingus, kus võimalik kõva katust üürida.

Kogu tiim saabki taas kokku pealelõunal. Osad kasivad pärast sõitu end ja rattaid, teised panevad üles laagri või teevad check-ini, kolmas punt hakkab tegema süüa.

Pärast kiiremaid toimetusi arutatakse läbi järgmiste päevade marsruut, otsitakse vajadusel järgmiste päevade majutuspaik ning sisestatakse teekond Garminitesse. Lisaks lepitakse kokku järgmise päeva poenimekiri ning menüü.

Ca 20st on paar tundi aega iseendale - lugemisele, kirjutamisele või logelemisele ning kella 22st sätitakse juba öörahule.

Mis on selle juures parim osa päevast?

Tõnu (rattur):
Meeleolu loob päevas eelkõige see, kui oled sadulasse saanud ja kilomeetrid hakkavad mööduma. Kõik need uued paigad ja vaheldusrikas loodus koos meile nii kaugete mägedega. See tunne tasub ootamist, millal jälle uus rattasõidu päev algab. Ilmaga olen ma juba kokku leppinud, et see on ikka selline, nagu ta on. Siinkohal lihtsalt on õige riietus omal kohal. Enesetunne on eriti hea, kui punt on üksmeelel ja kõik sõidavad ühes rütmis, nagu üks tiim sõitma peab. Veel naudin ma väga seda, et rattasõidu aeg on endale ja päris kohe oma aeg. Argielust välja lülitatud ja oma mõtetes seal, kus juhtub.

Rivo (rattur):
Need hetked, kui oleme mäe jalamile jõudnud ning kohe võtame vastu mäe kutse tantsule (ehk sadulas püsti mäest üles tantsisklemisele). Eriti hea, kui mägi kohtleb ratturit hästi - tõusunurk ei lähe nii järsuks, et vihmaga käib tagaratas ringi (nii kuni 10%) ning mägi pakub vaadet, mida imetleda. Rattal mägede avastamine on väga vahetu kogemus, palju rohkem meeli kaasav kui näiteks autos või bussis. Kahel rattal liigud aeglasemalt, on aega ringi vaadata ning tajuda, mis õhkkond teel valitseb. Nuusutad õitsevat ja lõhnavat ning külasid oma hõnguga täitvat jasmiini, ootad üle tee karjatatavate kitsede järel ning rõõmustad, et saad päeva sadulas veeta.

Raivo (rattur):
Päeva parimad osad on päevade lõikes väga erinevad. Ükskord on selleks pärast pikka väsitavat ronimist mäetippu jõudmine, teinekord rõõmustad selle üle, kui paar tundi kestnud paduvihm järele jääb ning riided seljas hakkavad kuivama ning kehasse soe tagasi tuleb. Siis võib pakkuda suurt rahuldust mõni hingemattev vaade, mõne uue asja kogemine (eile jäid nt. tee peale korralikku ronimist ja laskumist pakkuvad tunnelid), kiire mäest laskumine, vastutulevad lehvitavad ratturid või sõbralikult tuututavad autojuhid - kindlasti aga ka õhtune ühissöök, rattatuuri päeva järgsed suplused ja lihaste lõdvestus erinevates veekogudes (järved, mered, jõed) ning ka kosutav uni. Alati tekitab head meelt ka paljude inimeste üllatus, kes meid Giro d'Estonia logodes ringi vuramas näevad.

Kalev (rattur):
Parim osa on teel. Iga käänaku, kurvi ja tõusu taga tuleb uus, veel enda jaoks avastamata maa. Ilusad vaated, uued külad, linnad, inimesed. See kannustab ikka edasi ja edasi pedaalima, veel rohkem uusi kohti nägema.

Kaupo (rattur):
Päeva parim osa on muutuv. Tuuri alguses oli päeva parim osa rattasõidul tekkiv emotsioon, näiteks satud ilusasse külla või tuleb mingi huvitav rattaleid - tore tõus või laskumine, mida siin hästi palju on. Ei ole niisama selline monotoonne sõtkumine, vaid väga vaheldusrikas olustik. Praegu Itaalias olles rõõmustavad pikad tõusud ja laskumised, mille lõpus jõuab laagripaika. Oluline on ka õhtune kultuuriprogramm. See on teine parim osa päevast. Teinekord saab õhtul veel trennis käia (mõnda mäetippu vallutada), siis näeb ka uut ja põnevat. Itaalia olustikuga süvitsi tutvumine loob ka meeleolu - elame mägikülades ja näeme tõelist maaelu, kuhu iga päev ei satu.

Mari-Liis (rattur):
Päeva parim osa hakkab pihta, kui olen end voodist välja vedanud ja peale väikest närveerimist, viimasena sööma jõudmist ja kõikide kadunud asjade otsimist ratta selga saanud. Edasi ongi kõik lihtsalt parimad hetked - künkad, mäed, laskumised, tasased teed ja erinevatest suundadest puhuvad tuuled. Õhtune koosolemine ja arutlemine möödunud päeva tegemisetest ja järgnevate plaanide täpsustamine. Lihtsalt unistuste elu parimas seltskonnas.

Toomas (rattur):
Minu jaoks on kõik korras, kui päike paistab ja vihma ei saja, kõht on täis, teed käivad üles-alla, ei ole passimist ja keegi ei virise. Ja muidugi õhtune “taastumine on tähtis!
Tuuriga kaasnevad loodusvaated ja emotsioonid on lisaboonuseks.

TASUB TEADA
Giro d’Estonia ratturid sõidavad kolme nädalaga enam kui 3000 kilomeetrit. 26. maiks on läbi sõidetud kaheksast riigist ning selja taga enam kui 2500 kilomeetrit ning ligi 15 000 tõusumeetrit. 

Giro d'Estonia