Eestist Prantsusmaale pedaalinud kuus pühapäevaratturit veetsid ette võetud kahekümne kolmest sõidupäevast viimased kolm Tour de France melus. Mehed väntasid 20 päeva, kuni lõpuks võeti naine rattatiimi. Ekspeditsiooni 21. etapil liitus ratturitega ettevõtmise pressiesindaja, kes sõitis koos meesratturitega Brive linna Rein Taaramäe finišeerimist vaatama. Paar tundi enne profiratturite võistlust alustati ratastel 15-kilomeetrist sõitu Tour de France trassil, mille äärde oli kogunenud suur hulk rahvast. Ekspeditsiooni saateauto sõitis ees ja ratturid kulgesid järel. Sellest kujunes meelelahutus nii sõitjatele kui ka rahvale. Publik elas kaasa, plaksutades ja hüüdes ergutussõnu. Paljud välismaalased tundsid ära Eesti lipu, soovides Eesti tiimile head teed.

Järgmist etappi alustasid pühapäevaratturid kohe pärast eraldistarti ehk Wiggins’i kiiret minekut. Taas nauditi prantslaste sooja vastuvõttu. “Super hea emotsioon, et kohe pärast profiratturite starti lasti meid rajale,” lausus ekspeditsiooni eestvedaja Tõnu Vahter.

Viimane ehk 23. etapp sõideti Chartres’ist Pariisi ja sedagi profiratturite, k.a. Rein Taaramäe, jälgedes. Siiski, täies mahus ei lastud ekspeditsioonil Tour de France’i radu läbida, mistõttu tuli ekspeditsiooniratturite läbitud kilometraaž sel päeval kokku suuremgi kui võistlejatel.

Pärast Tour’i viimast etappi kohtusid mehed Cofidise bussi juures Rein Taaramäega, kelle toetuseks Tallinnast Pariisi pedaaliti. Taaramäe ei saanud küll valget särki enda kätte, kuid ekspeditsioon täitis küllaga oma eesmärgid. Ratturid võtsid ära Tour de France’i kaks kuulsat tippu: planeeritult Alpe d’Huez’i ja ennastületavalt 2645 meetri kõrguse Galibier’i. Tour de France ekspeditsioon võeti ette ühekordse projektina, kuid sama tiimiga planeeritakse juba järgmist ettevõtmist. Võimalik, et see saab olema seotud rattasõiduga, ent plaane on teisigi.