Eestlasi vaevavad hirmud

Rohkem kui kümnendik eestimaalasi kannatab erinevate sotsiaalfoobiate, näiteks esinemishirmu all, raskemal kujul võib see psühhiaatrite sõnul vaevata viit protsenti elanikest.

Sotsiaalfoobia võib takistada töötamist, isiklike suhete loomist, kellegagi tutvumist. Tugeva sotsiaalärevusega inimesel on raske sundida ennast arsti juurde minema, kuigi võiks, sest kaasaegse psühhoteraapia ja antidepressantidega on võimalik selle häire puhul tõhusat abi saada.

Raskekujulisele sotsiaalfoobia ehk sotsiaalärevuse korral lisandub esinemisärevusele suhtlemishirm ning tähelepanu keskpunkti sattumise kartus, ütles ETAle Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaater Tuuliki Hion.

Kõik suhtlemisraskused pole veel siiski haigus, rõhutas TÜ psühhiaater Jakov Šlik. Sotsiaalse ärevushäire tunnusteks on tugev ja püsiv kartus olukordade ees, kus tuleb tegutseda teiste juuresolekul või viibida tähelepanu keskpunktis.

Selliseid nähte tuleb eristada paljudele inimestele omasest häbelikkusest, tagasihoidlikkusest või mõõdukast esinemiskartusest, mis pole haiguslikud.

Haiguslikkusele viitab Šliki sõnul see, kui sotsiaalsed situatsioonid tekitavad püsivalt paanikani ulatuvat ärevust ning kardetavaid olukordi enamasti välditakse, mistõttu igapäevane tegevus ja suhtlemine oluliselt kannatavad

Ligi kolmandik ärevushäiretest võib olla geneetiliselt põhjendatud, st võib olla vastavaid pärilikke iseloomuomadusi. Sotsiaalfoobia tekkel võib tulla mängu ka perekonna suhtlemismuster. Samuti võivad hirmutunde põhjuseks olla lapsepõlvekogemused, kus millegipärast tunti ennast teistest erinevana ja mingis mõttes alaväärsena.

Täiskasvanuna sotsiaalfoobia all kannatavad inimesed võisid juba lapsena olla tagasihoidlikumad, ka teismelise- või kooliea sündmused võivad hirme süvendada. Alati pole võimalik kindlaks teha, millest sotsiaalfoobia on alguse saanud — osa ärevushäirete all kannatajaist on näiteks arstidele tunnistanud, et nii kaua kui nad ennast mäletavad, pole nad tahtnud inimhulga ees esineda.

Teadmisi sotsiaalse ärevushäire põhjuste ja ravi võimaluste kohta on seni vähe, aga häire esinemise ja selle põhjuste vastu on viimasel ajal meditsiiniline huvi oluliselt suurenenud.

“Seega mõnevõrra ootamatult on selgunud, et sotsiaalne ärevushäire on kõige sagedamini esinev ärevushäire, mille levimus võrreldes teiste psüühikahäiretega jääb alla vaid depressioonile, mille levimus on 17 protsenti ja alkoholisõltuvusele, mille all kannatab keskmiselt 14 protsenti inimestest,” ütles Šlik.

Need andmed on pärit teistes riikides läbi viidud küsitlusuuringutest. Eesti kohta vastavad usaldusväärsed andmed puuduvad, kuid ühe küsitluse kohaselt võttis 6-10 protsenti Eesti täiskasvanute elanikkonnast omaks oluliselt häirivate sotsiaalärevuse sümptomite esinemise.

Igal juhul on ärevushäirete all kannatajaid võimalik aidata, kinnitab Hion. Ravi pikkus võib olla väga erinev — lihtsamatel juhtudel võib juba mõne psühhoteraapia seansiga asja oluliselt muuta, raskemad juhud nõuavad aga pikaaegset psühhoteraapiat ja ravimite kasutamist.

Viimastel aastatel on selgunud, et mitmed ravimid, mida seni kasutati peamiselt depressiooni ravis, võivad olla tõhusad ka osadel sotsiaalse ärevuse all kannatajatel. Häid tulemusi on saadud ka mõnede psühholoogiliste raviviisidega.

Neljas Eesti psühhiaatriahaiglas on käimas praegu kliiniline ravimiuuring eesmärgiga selgitada teatud ravimite efektiivsust sotsiaalfoobia ravimisel.

Uuringus osalemise võimalusest teatati ajakirjanduse vahendusel, aga huvi on olnud loium, kui arstid eeldasid. Hion oletab, et nõrk huvi võib tuleneda just sellest, et inimestel, kellel on sotsiaalfoobia, on raske võtta ka arstidega ühendust.