DELFI UKRAINAS: Purupurjus jalgpallifänn: poeg on mul vähemalt normaalne
Nimelt astusin ilusasse ja läikivasse vagunisse, kus teleekraanidelt näeb näiteks, et rong sõidab kohati üle 160 kilomeetri tunnis. Minu koha kõrval magab kiilakas keskealine vanamees, karvase rinna ja flanellsärgiga. Mis seal ikka, kui inimene magab, onju.
Esimene häiresignaal hakkas tööle, kui kena reisisaatja piletit küsima tuli. Kolmandal katsel sai neiu kiilaspea üles ja see hakkas piletit otsima – esmalt pakkus neiule telefoni, seejärel suitsupakki ja lõpuks hakkas reisisaatja õnnetu eestlasega pahandama, et see talle appi ei lähe.
Unest äratatud kiilakas on seejärel tige kui herilane ja küsib mu käest suitsu. Mul pole. Läheduses teisel vanamehel on. „See on normaalne mees,“ kiidab kiilakas ja komberdab suitsu tegema. Jõuan juba vahepeal rõõmustada, sest rõõmsameelsed politseinikuhärrad saabusid teda sõitlema. Ent sõitlesid ta enda kohale tagasi.
Pärast veerand tundi ühepoolset suhtlemist jõudis härrasmees väga pehmes keeles vene keelega enda elulooni. „Poeg on mul normaalne mees. Ma annan sulle ta numbri, et kui sul mingi probleem on, siis ütle, et mina andsin. Mina olen tolbajoob, aga tema on normaalne,“ räägib mees telefoni näppides, kust tal joobe tõttu kuidagi telefoniraamatut leida ei õnnestu.
Järgneb veel pool tundi arutlust teemal, et poeg on normaalne, aga isa jõi. Lisaks sain teada, et härra (Sergei on tema nimi) käis Ukraina mängu vaatamas. Ütles, et plaksutas, kuna Prantsusmaa oli nii hea. See ei takistanud tal kaks päeva joomast, mistõttu ta nüüd sellises seisus ongi.
Kui viiendat korda sai selgeks, et ta poeg on normaalne mees ja Ukraina jalgpallikoondis jama, siis hakkas ta uurima, et kaua on Harkovisse jäänud. „Kaks tundi? Mida ma need kaks tundi teen? Magan või?“ kisendas ta üle rongi. Ja jäi seejärel magama.
Tore rahvas.
