Tutvustame neid teile "alt üles" põhimõttel – nii, et võitja selgub Sotši mängude avapäeval, 7. veebruaril. Arvesse võtsime ka Eesti sportlaste vägevad teod enne taasiseseisvumist võõrriigi lipu all, millest näiteks ei pääsenud napilt valitute sekka kahevõistleja Tõnu Haljandi 12. koht Grenoble’is 1968.

Kolmapäeval tutvustasime kohtadele 18.-20. platseerunud hetki, eile olid luubi all kohad 15.-17.

Täna on teie ees järgmised kolm sündmust.

14. Allar Levandi kuues koht Albertville (1992) kahevõistluses

Praegu oleksime seitsmendas taevas, kui mõni Eesti kahevõistleja Sotšis kuuendaks tuleks, aga 22 aastat tagasi ei tekitanud taasiseseisvunud Eesti esmaolümpia parim koht kõrgelennulisi mõtteid. Kuid olgem ausad: Levandi võistles võimsalt! Hüpete 14. koha järel medalilootused puudusid, aga ta suusatas end esikuuikusse – eelmise olümpia pronksimees tõestas hingestatud sõiduga, et tema jaoks on iga kõrgem koht esikümnes ka väärt.

"Ma ütlen ausalt: andsin endast sada protsenti ja veel natuke, aga teised on lihtsalt kõvemad. Ma ei oskagi kommenteerida, miks nad kõik nii tugevad on. 21 meest üle 200 punkti - seda juhtub harva," tsiteerib tollane olümpiaraamat Levandit pärast hüppevõistlust.

Suusarajal oli Allar esimese ringiga liidriga vahet vähendanud 50 sekundi võrra ja tõusnud kümnendaks. Kolmanda ringi lõpuks oli Levandi näost lubivalge, nagu kirjeldab olümpiaraamatus legendaarne raadiomees Tiit Karuks, kuid suutis end raadiousutluseks kiirelt koguda.

Allar, see oli meeleheitlik sõit...
"Oli tõesti. Taktikaliselt ja... igatpidi. Ma ei julgenud algul sõita, mõtlesin, et haigus on veel kontides. Tegelikult olin üsna hästi taastunud. Esimesed kaks ringi läksid hästi. Viimasel, kui oleksin pidanud tempot juurde panema, ei saanud: lõi krambi nii kõhu, et silme ees läks mustaks.
Eks ma lootsin vaikselt Sylviani (Guillaume) sabas püsida, aga prantslase tempo oli minu jaoks lihtsalt tappev. Ta sõitis lihtsalt eest ära. Võtsin endast kõik, mis võtta oli. Paremat tunnet pole mul sel hooajal kordagi olnud."

Mida ütled raja ja ilma kohta?
"Rada oli raske, ilm samuti. Nojah, aga me oleme nõukogude treeningukooli läbi teinud - ka mina olen ju selle süsteemi produkt - ja meile on alati sisendatud: mida raskem rada ja ilm, seda sobivam teile (naerab)."

Mis saab edasi?
"Puhkame natuke. Käime all, vaatame võistlusi. See, mis äsja lõppes, on juba ajalugu. Hakkame valmistuma meeskonnavõistluseks."

13. Andrus Veerpalu kuues Vancouveri (2010) 50 km klassika ühisstardis

Lootused polnud sedapuhku kuigi suured, sest ühisstart pole Veerpalule kunagi sobinud. Veerpalu püsis aga ilusti juhtgrupis ning pakkus selle võistlusega hulgaliselt põnevust. Eks paljud pöidlahoidjad ikka ju mõtlesid-lootisd: järsku ikka tuleb! Kuid ka kuues koht oli 39-aastasele mehele hea saavutus.

"Grupifinišid mulle ei istu, aga mul ei jää ju muud üle, kui osa võtta. Eraldistardist 50 km sõidus olnuks järjestus hoopis teistsugune," ütles Veerpalu 2010. aasta 1. märtsi Eesti Päevalehes ning kirjeldas, miks tal ei õnnestunud juhtgrupist lahti rebida: "Rada muutus pehmeks ja vesiseks, mistõttu grupi ees sõites polnud libisemine üldse hea. Sellise ilma ja rajaga ei olnud mulle üllatus, et võistlus nii lõppes. Polnud ju mingit point’i ees tööd rügada ning end väsitada. Pigem tuli end kogu aeg grupis võimalikult heal positsioonil hoida."

Tollane Tour de Ski kuningas Lukaš Bauer nentis Eesti Päevalehele, et koostööst Veerpaluga ei saanud paraku asja: "Andrus hoidis end liiga taha ega näidanud üles aktiivsust, nagu sellistes oludes eeldasingi. Ja kuna ma ei teadnud Andruse taktikast midagi, ei saanud ka koostööst juttugi olla."

Veerpalu saavutas küll hoolimata pärast Toriono olümpiat kimbutama hakanud põlvehäda Vancouveri maratoni ajaks tippvormi, kuid oli pettunud, et ta seda oma kuuendal olümpial medalivõiduks realiseerida ei suutnud.

"Mis siin ikka – selle olümpiaga ei saa päris rahule jääda. Mis edasi saab, sellest on mul kama kaks. Lähen võistlen niisama MK-etappidel."

Sotši olümpial nelja aasta pärast osalemise Veerpalu samal päeval välistas, 2011. aasta Oslo MM-i suunas vaadates oli veel kahevahel.

12. Ago Markvardti viies koht Lillehammeri (1994) kahevõistluses

Ago Markvardt, kahevõistleja, pakkus Eesti läbi aegade parima suusahüppevõistluse. Õhulennud olid tehniliselt perfektsed ja piisavalt pikad, et kindlustada koguni teine koht. Ja kuigi Markvardtilt võis häid hüppeid loota, ületas selline tulemus kõik ootused.

Lõpuks pakkusidki hüpped kahtlemata parema emotsiooni kui suusasõit, ehkki Eesti spordisõpradele oli teada, mis on Markvardti tugevam pool. (Tõsi, kolm aastat hiljem Trondheimi MM-il suusatas ta vägevalt ja nüüd tagantjärele võime spekuleerida: Lillehammeri hüpped ja Trondheimi suusasõit andnuks kokku kindla medali!) Aga eks kirjutas Markvardt end ka viienda kohaga Eesti talispordi ajalukku – tol hetkel (1994) oli see tulemus Eesti taliolümpiate pingerivis paremuselt kolmas.

Praegune Eesti olümpiadelegatsiooni pressiatašee Sven Sommer kirjutas Lillehammeri olümpiaraamatusse Markvardti uskumatust hüppest järgmised read:

"Kui mitmeid kordi on Markvardtil hüpped jäänud selle "millegi" taha. Lillehammeris hüppab mees kui kodumäel. "Aks" hüppab stoiliselt 92,5 m ja võtab otsekui iseenesestmõistetavalt talle kuuluva liidrikoha. Kohtunikud pole kadedad mehed, põhjanaaber hindab Ago stiili ideaalseks. 122,5 punktiga juhib kahevõistluse hüppevõistlust eestlane."

Markvardtist oli hüppemäel kahe vooru kokkuvõttes parem vaid Bjarte Engen Vik Norrast, kes seisis pärast suusasõitu poodiumi kolmandal astmel. Eestlane ise läbis esimesed kuus kilomeetrit koos liidritega, kuid otsustas siis end mitte tempoga tappa ning lasi medalitel minna, kirjutab Sommer. Eestile hakkas viies koht terendama teise ringi lõpuks, kui "ettepoole jääda polnud enam võimu ning tahapoole langemiseks oli Ago liiga hea." Markvardti aeg 41.26,8 oli alles päeva 35. suusaaeg.

Markvardt olümpiaraamatus nendest kahest päevast oma sõnadega: "Esimene õnnestunud hüpe vabastas pingest. Pärast teist hüpet tabloole vaadates pakkus äärmist mõnu, et mu nimi on esimene, eespool [Kenji] Ogiwarat, [Mario] Stecherit ja teisi ning hüpata on veel vaid ühel mehel. (Kahe võistluspäeva vahele jäänud perioodist) Vaikselt unistasin medalist, samas olin kindel, et kuuendast kohast tahapoole ei kuku. (Teise päeva taktikast murdmaarajal) Mõtlesin, et ootan Kono ja Viki rahulikult järele ja üritan taga hoida. Aga mitte nii kaua, et veri suust väljas. Nad läksid minu jaoks väga raske koha peal eest, pärast pikka lausmaa lõiku, mida ma üldse ei kannata."

Hea lugeja, kui ka sul on nimetatud hetkedega seoses eredaid emotsioone, mida teistega jagada, siis olete lahkelt kutsutud kasutama meie kommentaariumi!