DELFI TOP: Eesti taliolümpiaajaloo meeldejäävamad hetked - 2. koht
Tutvustame neid teile "alt üles" põhimõttel – nii, et võitja selgub Sotši mängude avapäeval, 7. veebruaril.
Juba ongi järg käes, et pikemalt rääkida teisele kohale platseerunud suurvõidust.
2. koht Andrus Veerpalu kuld 15 km klassikatehnikas + Jaak Mae pronks Salt Lake Citys (2002)
Taasiseseisvunud Eesti esimene kuld, pealegi ainus kord, mil kaks eestlast on seisnud taliolümpial koos pjedestaalil. Enne võistlust osati edu oodata, sest Veerpalu oli valitsev maailmameister (siiski 30 km klassikas) ning tavapäraselt tugev eraldistardis. Kuld nii võimsa eduga ning lisaks Mae pronks ületas aga ootusi mitmekordselt. Ka siin oli tegelikult Veerpalu finišis emotsioon võimas, sest kuld oli teada, ehkki formaalselt mitte – mitmed suusatajad veel rajal.
Veerpalu, kelle kullavõit sai kindlaks juba viimasele tõusele jõudes, ütles sõitu kommenteerides Eesti Päevalehe veergudel: "Võtsin esimesi tõuse varuga. Pidasin juba stardi eel võtmetõusudeks rasket seitsmendat kilomeetrit. Suusk oli imeline, tõusudel polnudki tarvis käärsammu kasutada. Kui kuulsin esikohale tõusmisest, andis see indu juurde. Harjutasin sügisel jalavigastuse tõttu paaristõukeid, nüüd tuli tasu."
Jaak Mae sõnas samas, Andrus Allika ja Tiit Lääne kirja pandud artiklis, et pronksi tõid talle kaks viimast tõusu. "Olen oma unistuse täitnud," ütles Mae, kes veel poolel võistlusmaal oli kuues ja kerkis kolmandaks võimsa lõpuga. Hõbemedal jäi 7,4 sekundi kaugusele. "Tänan südamest kogu hooldemeeskonda, kes töötas tipptasemel," lisas Mae.
Sama nädala Eesti Päevalehe laupäevalehes Veerpalu esimese olümpiakulla teemal "Nädala näo" kolumni kirjutanud Andrus Kivirähk ennustas Andrusele rasket tulevikku: "Mul on Veerpalu üle väga hea meel, aga samas on mul temast ka natuke kahju, sest väikeses Eesti ühiskonnas järgneb olümpiavõidule alati sportlase kipsi valamine. Tundub, nagu saaks elusast inimesest sinu silme all antiikne kuju, kellel pole enam õigust kanda läkiläkit, vaid ikka ja ainult loorberipärga. Nüüdsest on ta Olümpiavõitja, ja seda sõna kleebitakse talle jätkuvalt pärisnime ette nagu oleks tegemist aadlitiitliga. Ilmub välja tohutu hulk igasuguseid asjamehi, kes kasutavad juhust, et ennast koos olümpiavõitjaga pildistada lasta, temaga tutvust sobitada, ülistavaid arvamuslugusid kirjutada ning anda üldse igal kombel mõista, et temal on selles ajaloolises võidus oma osa, ja mitte väike!
Sellised inimesed ongi paraku juba tegevusse asunud. Aga õige hoo saavad nad sisse muidugi siis, kui Veerpalu tagasi koju jõuab. Soovitan kõigil enne seda sündmust lugeda läbi Eduard Vilde näidend "Tabamata ime", ja eriti stseen, kus "seltskonnategelased" võõrsilt saabunud Leo Saalepit tervitavad ning talle üksteise võidu kõnesid peavad. Siis saate ise paralleele otsida."
