Tahes tahtmata tekkis tunne, et vaatad hoopiski Euroopa suurimat lauluvõistlust. Ainult kärtsu ja rahust rääkivaid laule oli vähem. Samas puudutati nelja tunni jooksul kohustuslikus korras ära kõik oluline: sõda, rahu, võrdsus, pagulased ja kliimasoojenemine.

Viimane tundus aga brasiillaste suust kõlanuna veidi silmakirjalikult. Ühtegi Olümpiaga seotud lubadust seoses saaste vähenemisega ja Rio puhtamaks muutmisega täita ei suudetud. Olümpiaga samal ajal on Guanabara lahe ääres elavad kalamehed vaevlemas suure ikalduse käes, linna vahel sõidavad vanad ja väga keskkonnavaenulikud diiselbussid (mis lubati tegelikult ammu uute vastu vahetada, aga korruptsioon pärsib riigis pea kõike), riik ei ole suutnud tegeleda favelade prügisüsteemiga, suurel osal majadel puudub ühendus kanalisatsiooniga ja mis peamine: linna reovesi ja isegi haiglate biojäätmed voolavad otse merre. Ka vihmametsade maharaiumise tempo ei näita peatumise märke.

Sajad miljonid televaatajad näevad aga sensuaalsetes kostüümides laia naeratusega tantsijaid, kes seda sõnumit uskuma panevadki.