Nii on juhtunud, et olümpial mängivad ühes võistkonnas vihavaenlaste Põhja-Korea ja USA kodanikud. Seda tehakse tiimis, kus põhiraskuse moodustavad aga Lõuna-Korea kodanikud.

Vabakutselisena tegutsev USA hokiajakirjanik Bill Douglas kirjeldas Delfile, kuidas Põhja-Ameerika naised Korea tiimi jõudsid. Kuna jäähoki tase ei ole Lõuna-Koreas just ülemäära kõrge, siis hakati võistkonda tugevdama, kui selgus, et Pyeongchangis toimuvad talimängud.

Antud sündmuse järel hakkasid sealse alaliidu juhid otsima Põhja-Ameerikas ülikoolidest korepäraste nimedega mängijaid. Seejärel algas nende e-kirjadega pommitamine. Paljud pidasid saadetud teateid esialgu pettuseks ja vastuseid ei saatnudki. Kui mõned reageerisid kohe, siis ülejäänute puhul võeti ühendust mängijate vanematega.

Nii jõudiski olümpiaks koostatud võistkonda kaks USA-s ja kaks Kanadas üles kasvanud mängijat. Rahvusvahelises meedias on neist kuulsaim Marissa Brandt. Brandt on sündinud Lõuna-Koreas, kuid ta lapsendati Minnesotas elavate ameeriklastest kasuvanemate poolt, kui ta oli kõigest neli kuud vana.

Pärast Marissa lapsendamist said tema kasuvanemad veel tütre Hannah. Mõlemast on nüüdseks sirgunud hokimängijad. Kui Marissa esindab Pyeongchangi olümpial Korea naiskonda, siis Hannah tõmbab selga USA koondise rüü.

Nii ongi juhtunud, et USA kodakondne mängib olümpial ühes naiskonnas Põhja-Korea naistega.

Korea naiskond on olümpial nüüdseks ka oma avamängu pidanud. Koreal tuli Šveitsile alla vanduda 0:8. Vastavalt kokkuleppele tuleb igaks mänguks Korea võistkonda kaasata vähemalt kolm Põhja-Koreast pärit mängijat ja täpselt niimoodi avamängus läkski. Marissa Brandt on aga lubanud, et selle emotsionaalse seikluse järel saab tema sportlaskarjäär läbi.