Seitsmesena alustas Zagitova treenimist kui proff. Nagu täiskasvanu. Vanust arvestades erakordsete koormustega. Vene koolkonna karmust taludes. Zagitova elab emast ja õdedest lahus – ta kohtub nendega korra kahe kuu jooksul – sõpru pole, nagu ta usutlustes on tõdenud. Miks? Sest sõprussuhete loomiseks pole aega, kogu elu on vaid iluuisutamine.

Kehakaalu jälgib ta 100-grammise täpsusega.

Zagitoval pole olnud tavapärases mõistes lapsepõlve, kuid tal on maailma raskeimad kavad. Ja ta on maailma parim.

„Jah, elu on olnud karm, ent mul oli eesmärk, mille poole püüelda,” sõnas Zagitova ega tundnud end kannatajana.

Mida sai eelnevast lõigust uut teada? Midagi. Tavainimesele võib Zagitova stoori tunduda erakordne (või erakordselt jõhker), kuid tegu on tippspordi argipäevaga.

Aastaid maailma parima golfimängija tiitlit kandnud Tiger Woods tegi esimesed sammud tipu suunas kaheselt, õdesid Williamseid hakkasid vanemad nende varasest noorusest treenima supertennisistideks.
Tegelikult pole vaja nii kaugele minnagi. Kristina Šmigun-Vähil pole olnud Bullerby lapsepõlve, õde-venda Sildarudel samuti mitte ning sarnaseid näiteid leiaks kindlasti veel.

Verinoorelt teed tippu alustanud ja sinna jõudnud sportlastel on mõndagi sarnast – näiteks keegi pole „kadunud” lapsepõlve taga nutnud. Endine staar Andre Agassi kirjutas oma biograafias, et vihkab tennist, ent tennisemäng on ainus, mida ta oskab väga hästi. Ning küsimusele, kas ta teeks sama teekonna taas läbi, vastas Agassi: „Muidugi!”

Samas ei too pühendumus noores eas edu pelgalt spordis vaid igal elualal. Vaevalt tunneb priimaballeriin kahestust, et pidi nooruses, kui teised nutitelefoni näppsisid, harjutussaalis tundide kaupa rügama. Pigem kahetsevad kordeballeti rühma liikmed seda, et lapsena piisavalt tööd ei teinud ning peavad nüüd mängima kesise palga eest viienda rea vasakpoolset luike.