Pärast pronksmedalivõitmist dopingukontrolli viidud Venemaa jääkeeglimängija Aleksander Krušelnitski organismist tuvastati legendaarset ja skandaalset keelatud ainet meldooniumit.

Siitmaalt algab hämarus. Krušelnitski kinnitas, et pole ainet pruukinud. Nagu selgus, on tegu ühekordse annusega, mehe eelmised dopinguproovid olid puhtad. Siit johtuvalt tekib hulganisti küsimusi.

Kas Krušelnitski tõesti ei teadnud, et meldoonium, mida ta pruukis kuni 2015. aastani, on keelatud ainete nimekirjas?

Kas Krušelnitski tõesti ei teadnud, et meldonium püsib organismis pikka aega, millest on kirjutatud kilomeetrite kaupa artikleid ja räägitud kümneid tunde?

Miks pidanuks Krušelnitski meldooniumi ehk südametugevdajat pruukima, kui see ei anna kiiret, vaid pikaajalist efekti ja vaevalt kivilibistajale üleüldse annab. Ehk siis olümpia eel võinuks Krušelnitsi sisse pruukida kasvõi kolm liitrit meldooniumi, tema tulemused poleks sellest paranenud.

Dopingu mõistet on järjepidevalt muudetud, erinevaid definitsioone on tosinaid, kuid mitte ühtset. WADA koodeksis on täpselt kirjas, mis on dopingureeglite rikkumine, ent mitte seda, mis on doping.

Üks paljudest definitsioonidest kõlab: „Doping on organismile võõraste ainete või füsioloogiliste ainete manustamine kogustes, mis ületavad normaalseid, ning ebanormaalsete meetodite kasutamine ainsa eesmärgiga saavutada kunstlikku ja ebaausat eelist spordivõistlustel.”

Võttes aluseks selle definitsiooni, siis kas Krušelnitski saavutas ühe doosi meldooniumi pruukimisega kunstlikku ja ebaausat eelist? Vastus on: ei!

Ei tasu hakata vaagima, kuidas meldoonium sportlase organismi sattus. Kindlasti mitte kogemata, sest see aine ei vedele köögilaual, et seda äädika pähe süldile valada. Kahtlustatakse, et kodused rivaalid olla meldoonimi Krušelnitski söögi sisse tilgutanud. Võimalik. Ent see pole teema. Tähtis on, et annus seda ainet ei anna mingit kasu ega eelist teiste ees.

Homme otsustab spordikohus Pyeongchangis kas Krušelnitski on patune ja temalt võetakse medal või pole. Näis.