DELFI PYEONGCHANGIS | Martinsoni hommikukommentaar: Kilbi juhtumist ehk maksimalismist

 (12)

Kilp sai eile lõpuks 18. koha, mis on Eesti selle olümpia parim
Kilp sai eile lõpuks 18. koha, mis on Eesti selle olümpia parimFoto: Madis Veltman

Üks tuttav saatis pärast sprindivõistlust kirja ja kuulutas, et tema paneks artikli pealkirjaks: „Kas vabatahtlikult EOK rahast loobunud Kilp on loll?”

Karm arvamus, aga mõneti õigustatud. Oleks Marko Kilp end viiendasse veerandfinaali märkinud, kus polnud ees ainsatki staari, olnuks tal märgatavalt lihtsam edasi pääseda. Jäta poolfinaalis üks mees selja taha, oled vähemalt kümnes ning hakkad saama EOK-lt kahe aasta jooksul palka ja ettevalmistusraha.

Ent vaatame nüüd asja teiselt poolt. Sportlane on teatavasti maksimalist ega treeni kindlasti selle nimel, et äkki saab EOK-lt töötasu. Medal maksab. Keegi, ei mäleta kes, ütles, et kui on 1 protsent võimalust, siis pole lootus kadunud. See üks protsent medalivõimalust – ehk pügal-kaks rohkemgi – oli Kilbil kindlasti olemas.

Alati tuleb hinnata, kas risk on riski väärt. Viiendast veerandfinaalist oli suurem võimalus poolfinaali saada, kuid finaalikoht olnuks üsna välistatud – puhkeaega jäänuks liiga vähe. Teisest veerandfinaalist edasi murda oli raskem, ent sealt edasi finaali saada lihtsam – nii kaugele jõudsidki mõlemad teise veerandfinaali parimad. Ja finaalis võib kõike juhtuda.

Kilp läks riskile, äkki õnnestub. Ei õnnestunud. Eks tagantjärele tarkus on täppisteadus ja nüüd võib öelda, et ta tegi vea. Ent teispidi. Kui Kilp läinuks kümnendat kohta jahtima ja saanuks selle, öelduks: see oli viga, miks ta ei proovinud medalit võita? Ehk siis kaotajat tümitatakse, võitjat mitte.

Kas Liverpool võidab meistrite liiga finaalis?


Tänud vastamast ja
head loosiõnne!
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare