Aivar Pohlaku MM-i kommentaar Delfile: Jaapan-Kolumbia 1:4. Külajaanitule võlud
Meenus Escobari tapmine ja mõtlesin, kui vähe teame sellest, mis maailmas tegelikult toimub või kuidas on võimalik elu elada, elu näha ja elust mõelda. Ja et elu võib olla ka jalgpall ja jalgpall suurem ja tähtsam kui elu. Ja mõlemas saab osaleda ühte- ja teistmoodi.
Meenus kõrva jäänud fakt, et Jaapanist olevat MM-finaalturniirile akrediteeritud 89-aastane ajakirjanik.
Itaalia–Uruguay mängu taustal võis kõnealune kohtumine tunduda nagu külajaanituli ülemaalise kõrval. Taipasin ühtlasi, et mul jäi jaanituli nägemata ja ma ei teagi, kas selles on süüdi ainult jalgpall.
Rumala ja liiga lihtsalt tehtud penalti paneksin erineva igapäevase mängukogemuse arvele – see klappis jaapanlaste senise tegevusega turniiril, mis minu jaoks pettumus. Tõsi, esimese poolaja kulgedes suutsid tõusva päikese maa pojad tõsta tempot ja tehtava kvaliteeti – kiire lihtne mäng peaks olema nende kultuuriruumist lähtuv peamine trump.
Viigivärava järel ja jaapanlaste enesekehtestamist vaadates sõnastasin kolumbialaste probleemi – rohke uute mängijate kasutamine võib lüüa meeskonna rütmist välja ja see ei pruugi taastuda kaheksandikfinaalikski.
Teise poolaja alguses oli kõik muutunud – Kolumbia võttis initsiatiivi ja lõi kiiresti 2:1. Ei oskagi arvata, mida tegi Zaccheroni vaheajal – ausalt öeldes tundus ta esimese poolajagi kulgedes mitte olevat päriselt mängus sees, aga ma võin ka eksida. Ja ei teagi tegelikult, kui lihtne on Itaalia treeneril leida kontakt jaapanlastest mängijatega, kellest suur osa pallib küll Euroopas, aga see ei muuda inimestesse sisse kasvatatud maailmas olemise aluseid.
Jaapanlaste kehvematel minutitel võinuks öelda, et robotid jäävad inimestele jalgpallis alla, parimatel hetkedel aga - sellised tulid taas peale kaotusseisu jäämist - et suutes pidevalt tegutseda kiiresti ja sirgjooneliselt võiksid nad olla kõigile ohtlikud.
Torkas silma Kolumbia teise ešeloni rahulik kaitsemäng, mille ja Rodriguezi vahetusest sekkumise pealt tulnud 3:1 värav oli igati loogiline. 4:1 löömise järel hakkasin mõtlema, kas kolumbialased ei süüdanud oma püssirohtu liiga julgelt ja sedagi, et Jaapan kukkus turniiril läbi.
Oleme seisus, kus Lõuna-Ameerikast ja sellega piirnevatelt aladelt on kõik kuus meeskonda läinud alagrupist edasi, kuuest Euroopa koondisest on aga neli meeskonda koduteel. Kreeka edasipääs väärib eraldi märkimist – nii väljalangenute taustal kui ka lihtsakoelise mängupildi pärast.
Ma ei kurvasta lõunamaalaste edu üle – mulle meeldib emotsionaalse jalgpalli võidukäik ja pean loomulikuks, et emotsionaalne keskkond turniiri toimumise paigas toetab seda.
Carlos Valderrama sõnul on José Pekerman pannud Kolumbia koondise mängu nende rahvusliku eripära.
Jalgpallist on saanud maailmamäng - mäng, mida mängivad kõik riigid ja rahvad ja millest on saanud kõigile mõistetav keel ja üheselt aru saadav mõõtkava ja mis muudab maailma heas mõttes ühtlasemakski. Igaks juhuks lisan, et tavaglobaliseerumine on minu jaoks probleem.
Hakkasin taas mõtlema jaanitulele – kas soovinuksin minna ülemaalisele või külapeole ja valisin mõttes viimase. Küllap põhjusel, et sellel saanuksin mõelda maailma üle ja nautida elu tema siiruses.
Kolumbia mäng pakkus teisel poolajal sarnase võimaluse.
