Aivar Pohlaku MM-i kommentaar Delfile: Itaalia – Uruguai 0:1. Kui kaalul on rohkem kui elu ehk E = mc²
Teine voor pööras asjad pea peale ja kui Uruguai muutumine oli lihtsalt seletatav - olin Suarezi murdjavõime unustanud - siis Itaalia kaotus Kostariikale tegi nõutuks, nad mängiti ühe mängu raames lihtsalt üle.
Olukorda alagrupis viimase vooru eel poleks ennustada suutnud ükski pendlimees – jah, Itaalia ja Uruguai mängu olemist elu kaalukausil polnud keeruline ette näha, aga et kohtumine toimub Kostariika alagrupi võitja staatuse ja inglaste kojusõidu taustal, oli turniiri üks suuremaid ootamatuseid.
Mäng ise algas rahulikult - mõlemad meeskonnad pakkusid initsiatiivi vastasele, kuni lõpuks võttis Itaalia ahvatluse vastu, kuigi neil oli lihtsalt mõeldes domineerimist vaja vastasest vähem.
Itaalia mängis kaitsefaasis viie ja ründefaasis kolme mehega taga – oleme jõudnud ajastusse, kus enamikel meeskondadel pallita ja palliga mänguks kasutusel erinevad asetused. Kusjuures eelmises kahes kohtumises on Itaalia olnud neljase kaitseliiniga ja ääred on tõusnud sellest lähtepositsioonist. Uruguai kaitses oli kohati näha koguni kuuemehelist tagumist liini.
Mängusüsteemide muutlikkus erinevates mängufaasides – lisaks tavalisele kaitse- ja ründemängule võib märkida ära veel olukorra, kus meeskond üritab vastase väljakupoolel pressinguga palli endale saada ja sügavale oma väljakupoolele betoonmüüri ehitamise – on praeguse jalgpalliajastu ja ka selle turniiri taktikaline märk.
Tundus, et Balotelli vigastas end kukutamise olukorras ja selle koha peal läks ka mehe mänguisu, aga see pole öeldud mitte tema mahategemiseks, vaid selgituseks. Teisel poolajal mängu vaadates olid mehe silmad kurvad ja ma ei oska öelda, kas selle põhjuseks oli vigastus ja teadmine, et ta ei saa isegi meeskonna edasijõudmisel enam sellel turniiril mängida või pettumus platsilt lahkumise üle.
Diego Forlani poolt eelnevalt öeldu – Balotelli võib nii mängu ära teha kui ka läbi kukutada – pidas vähemalt esimese poolaja osas paika, kuigi ma ei tea selle põhjust.
Marchisiole oleksin näidanud hoolimatu käitumise eest kollast kaarti – usun, et uruguailane mängis olukorra üle ja vigastuse tekitamise tahet itaallase käitumises ei olnud.
Pärast Marchisio eemaldamist, siis kui Suarez luhtas Uruguai hea võimaluse, hakkasin arvama, et tuul on pöördumas saapamaameestele soodsaks – vähemusse jäämine loob pea alati kannatajameeskonnale keskkonna eriliseks ja automaatseks keskendumiseks, eelise saanud meeskonnale lõdvestumiseks.
Olin samas pigem Uruguai poolt, aga kui Chiellini hammustada sai, läks kogu sümpaatia ja mul oli halb tunne, kui Godin 1:0 lõi.
Bonucci jättis Madridi Atletico mehe katmata ja see oli patt, mida ei saa kergendada isegi mitte pihtides.
Asjaolu, et sellestki alagrupist sõidavad koju Euroopa meeskonnad, on märkimisväärne.
Ja mul võttis Suarezi teo taustal jupp aega taipamaks, et Itaalia oli esimeses mängus hea, aga kahes järgmises nii kehv, et väljalangemine selle nurga alt vaadates loomulik.
Kaalul oli rohkem kui elu, aga kujundlik, mitte päriselu, mille päästmiseks olnuks vaenlase hammustamine leebe lahendus.
Eeldatavasti eemaldatakse Suarez turniirilt, mõistagi on see põnts võistlusele, aga alternatiivi ei ole. Pettuksin, kui nii ei lähe – lisan, et olen sellistes olukordades pigem mõistev inimene ja ei soovi kättemaksu, aga midagi minu sees on eriliselt häiritud.
Mõtlen, et hammustamise taha võib jääda ka kuluaarides kõneldav Suarezi üleminek Barcelonasse ja kui palju on Suarezis pettunuid tema kodumaal.
Ja kuidas tundnuks ennast meie, kui Tarmo Kink hammustanuks 2011. aasta play-off kohtumises Iirimaaga esimese mängu esimese poolaja alguses iirlaste vasakul äärel mänginud ja meile palju paha teinud McGeadyt ja me pääsenuks iirlaste hulgas tekkinud segaduses finaalturniirile. Ilmselt mitte kuidagi, kuigi jah, Viktor Kassai poleks sellist asja erinevalt kõnealuse mängu vilemehest märkamata jätnud. Piisanuks ka hammustusjälje nägemisest, et Kink duši alla saata.
Vaevalt rõõmustab Chiellinitki teadmine, et ta kuulub Suarezi poolt hammustada saanute kitsasse ringi. Kuigi küllap langeksid paljud naisterahvad sellise võimaluse üle õnnest koomasse.
Ja pole vaja olla Einstein taipamaks, kui suhteline kõik on.
